Avalavastuse töörühma kuuluvad neli kevadel Tallinna lavakunstikooli lõpetanud kursusekaaslast: näitlejad Johannes Richard Sepping, Joosep Uus, Kirill Havanski, Ursel Tilk.

Nüüd tean, et teatri teeb läbinisti uueks ka see, kui laval on läbinisti uued näitlejad. Uus võimendub tingimusteta mõttekaasluses.

Poisid on oma teatrisse kutsunud ka eakaaslase, Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud ja aasta Rakvere teatris töötanud Grete Jürgensoni. Lavastaja on näitlejate kursusekaaslane Jan Teevet. Paide teatri truppi kuulub produtsent Harri Ausmaa. Lavastuse valmimise juures olid veel dramaturg Oliver Issak, kunstnik Freda Purik, valguskujundaja Rommi Ruttas ja produtsendi assistent Birgit Sitska.

Teatrirahvas alustas Paide muusika- ja teatrimajas tööd 1. septembril.

Kuidagi juhtus nõnda, et vaatasin “Kaitseala” vahetult pärast Tartu teatri Must Kast lavastust “Caligula”. Üks ja teine koos muutsid mu mõtlemist. Olin seni olnud üsna kindel, et parim teatritrupp saab olla vaid see, kus laval kohtuvad eri näitlejapõlvkonnad – erinevad energiad ja kogemused, ning tulemus on seda suurem.

Nüüd tean, et teatri teeb läbinisti uueks ka see, kui laval on läbinisti uued näitlejad. Uus võimendub tingimusteta mõttekaasluses. Paide teatriseltskond mitte ainult ei loo lavastust grupitööna, nad kinnitavad kõikjal, et juhivad ka teatrit kõik koos. Pärast kohtumist “Kaitsealal” ma usun selle võimalikkusesse.

Teater on kaitseala

Mu jaoks on see trupp oma esimese suure lavastusega tabanud ära kõige olulisema – kaitsta tuleb inimest. Mida kõike meie maailmas ei kaitsta – loomi ja loodust ja metsa... Tore ja vajalik kõik, aga inimeseks olemine kipub käest kaduma.

Paide trupp võtab inimesed, oma publiku kaheks ja pooleks tunniks kaitse alla. Mõtlen, kuidas seda seletada, et te tahaksite sinna kaitse alla minna. Ma ei oskagi neid tundeid, mis publikusse võlutakse, seletada – tuleb ise tunda.

Mu meelest poisid sisenevad publiku pähe ja südamesse mängu ja mängima kutsutud Grete Jürgensoni abil. Igal hetkel on tunda, kuidas mehed teda hoiavad ja usaldavad. Nõnda koguni, et lasevad “Kaitseala” manifesti just temal ette mängida. Grete kannab kogu trupi meelsust, andes sellele juurde naiseliku võluvuse. Manifest kõlab etenduse alguses ja lõpus, rõhutan seda, et anda aimu protsessist, mis sünnib ning sunnib ka publiku olema kohal siin ja praegu. Seda etendust ei saa vaadata poole vinnaga. Kui ma seda manifesti esimest korda kuulasin, olin tähelepanelik. Kogu mängu kaasa teinud ja siis seda uuesti kuuldes olin endalegi üllatuseks liigutatud.

Mängureeglid

Esietenduseks ei olnud “Kait­se­ala” kava veel valmis. Kava­lehele mõeldud tekstide väljaprint oli riputatud lava kõrval asuvasse dekoratsiooniruumi avatud kohvikusse. Nad olid välja mõelnud selle, et ei lase oma publikut suurde teatrimajja jalutama. Võimalus oli, aga pakuti paremat, eesmärgiga hoida kokkusaanuid koos.

Etenduse algus muide oli iga tulija jaoks omal ajal, sellel hetkel, kui ta teatrisaali uksest sisse astus. Näitlejad juhatasid inimesed lavale ja soovitasid neil padja istumise alla võtta, et oleks pehmem. Ja tutvustasid ennast “Tere, mina olen Ursel. Tere, mina olen Grete...”

Aga kavatekstide juurde tagasi. “Ei aita ka publiku lavale viimine ja lava publikusse viimine. Näitleja koht on laval, publiku koht – saalis. Ei tohi lõhkuda dramaturgia neljandat seina, kui me teatrist ei taha teha tsirkust või estraadi. Kõik uuendused peavad toimuma laval – näitleja, lavastaja ja kunstniku kaudu. Mitte saali kaudu,” tsiteeritakse Voldemar Pansot. Neil noortel on julgust näidata ja teostada vastupidist.

Kahe vaatuse jooksul mängitakse maha 19 stseeni. Stseenide hulgas on ka vaheaeg. Nad ei ütle seda, aga tunda on küll iga toll, et see, mida näidatakse, on oma võimete demonstratsioon. Ja selle sees on viiteid sinna, kuhu tahetakse teel olla. Millise teatri juurde. Tahetakse, et neil oleks oma publik, kes tunneks neid, usaldaks ja üllatuks. See on julgus, mis on just noorte oma. Nad ei šokeeri, kuigi on selleks võimelised. Nad seovad.

Ma olen elus tajunud mitmesuguseid pimedas olemisi, näinud ka pimedust laval. “Kaitseala” lavapimedus ja publiku asetamine just lavale on teistsugune. “Õpetlik” ehk on see sõna ja muidugi “ühendav”. Kui prožektorid süttivad, pimestab see publikut ja näitlejaid, kes on laval. Näitlejad mängivad tegevuse ka saali, nii et publik saab vaadata lavalt saali, tunda ennast just nii, nagu tunneb igal õhtul suurem osa maailma näitlejatest.

Näitlejatel on stseenide mängimisel jäetud improvisatsiooniruum, aga nad katkestavad loo taimeri märguande peale poolelt sõnalt.

Oma mõtetega siia jõudes märkan vaadata, kui palju olen kirjutanud. Ma pean katkestama poolelt mõttelt. Enam mulle antud ruumi lihtsalt ei mahuks. Aga ma tean, et kohtume veel ja saan edasi kirjutada, ning Paide teatri tegijad edasi mängida. Kaitske ikka inimest endas ja enda ümber!

Need sõnad, see tekst, mida ma teile praegu räägin, on varem valmis kirjutatud. Ma olen selle pähe õppinud ja esitan seda nüüd nii, nagu ma räägiksin omaenda sõnu, päriselt, esimest korda. Ma olen näitleja, see on see, mida ma olen õppinud, see on minu töö.

Kui soovite, siis järgnev on selle lavastuse ja tänase etenduse manifest. Me teame, et see on vanamoodne, ajast ja arust; et manifeste kirjutasid dadaistid ja sürrealistid ja Karl Marx; et enam seda ei tehta. Me teame, et manifestid on ainult soe õhk ja tegelikkus on alati teistsugune. Meile on see soe õhk oluline.

On 21. november, kell on 19.21. Te ei ole praegu kodus oma laste või oma vanematega, te ei õhtusta sõpradega. Te ei valmistu homseks tööpäevaks. Te ei vaata telerist uudiseid, te ei paranda seda kraani, mis juba pikalt oma aega ootab. Te olete tulnud teatrisse. Te olete siia tulnud, et – olgem ausad – midagi kogeda.

Kuigi see on varem valmis kirjutatud tekst ja on kindel, et ma ütlen seda iga etenduse alguses, siiski ma usun, et ma ei valeta, kui ütlen, et mul on tõesti hea meel, et te olete täna siin, mitte ei paranda tilkuvat kraani. Aitäh, et te täna midagi muud ei tee.

Ja meie, me oleme näitlejad. Meilt oodatakse, et me mängiksime, et me aitaksime publikul üürikeseks hetkeks selle reaalsuse unustada, pakuksime neile ühes saalis naeru ja teises pisaraid. Tihti oodatakse meilt, et oleksime korraga ajastu lühikroonika ja ajakiri Kroonika.

Me tuleme lavale teades, et see maailm, mille me täna õhtul loome, on määratud kaduma. Me tuleme lavale teadmata, kas sellest, mida me täna teeme, midagi alles jääb.

Järgmised kaks tundi on jaotatud stseenideks nagu enamik klassikalisi näidendeid. Erinevalt Tšehhovist ei ole meil määratud mitte repliigid, millega Vassili Vassiljevitš oma kurba saatust siunab, vaid stseeni ajaline kestus. Olenemata sellest, kas parasjagu on väga tore, väga kurb, väga naljakas või täiesti tühine hetk, lavastaja taimeri helisemine lõpetab stseeni.

Stseenide pealkirjad ja pikkused on seinale märgitud. Stseene ei korrata, lugusid lõpuni ei räägita; kõik, mis jääb pooleli, jääb pooleli. Lavastuses ei räägita lugu, millel oleks algus, kulminatsioon ja lõpp.

Me oleme neli kuud iga päev kokku saanud ja proovi teinud. Me oleme rääkinud ideaalsest kogukonnast, me oleme lugenud piiblit, me oleme higistanud, nutnud ja naernud. Ja täna oleme me siin – laval, koos teiega – ja me alustame ikkagi algusest. Sest nii tundub kõige ausam.

Kohe algab mäng, kus me kõik osaleme ja mille esimene reegel on see, et me hakkame mängima. Me oleme laval. Meil on kaks tundi. Me mängime inimeseks olemist. Me mängime, et me oleme inimesed.