Koos tänase Maalehega on müügil raamat Juhan Viidingu noorusaastatest läbi tema õe Mari Tarandi silmade – “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida siit või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.

Juhan Viidingu loodud tekste on viisistanud mitmed eesti heliloojad ja laulnud väga paljud meie lavade vägevad.

Omaaegse kultusansambli Ruja mootor oli helilooja ja pianist Rein Rannap, käilakuju karismaatiline Urmas Alender, bändi fenomen põhines rahvuslikul originaalmuusikal ja mitmeplaanilisel tekstil, sh eelkõige Juhan Viidingu luulel. Kindlasti poleks Ruja ilma Viidingu tekstideta olnud see, mis ta oli. Sõnal oli jõud.

Et Viidingu sõna kõnetab ka tänapäeva muusikuid, selles veenis vaatajaid-kuulajaid 2010. aastal ETV2s jooksnud saatesari “Jüri Üdi klubi”, kus tuntute kõrval astusid üles uued noored artistid – ja kus minule üllatuseks võtsid Viidingut laulda ka Kärt Tomingas, Kadri Voorand, Laura Junson, Maarja Aarma, Lenna Kuurmaa.

Miks üllatuseks, küsite? Aga vist sellepärast, et mulle on alati tundunud: Juhan Viidingu tekste saab päriselt laulda ainult Juhan Viiding ise, kui see aga võimalikuks ei osutu, siis meesartist. Jah, kindlasti meeshääl. Niisugune šovinistlik seisukoht oli mul aastatega miskipärast kujunenud. Miks, võta kinni.

Igatahes on tore vahepeal ka positiivselt üllatuda, ütles mu uus kogemus.

Viidingu “Pikisilmi”, millele on muusika kirjutanud Mingo Rajandi, on minu jaoks kindlasti üks mõjusamaid tekste. Mingo Rajandi on tabanud sõnade olemust meloodiaga, mis omakorda võimendab teksti mõtet. Viidingu “Ma olen pannud segast”, millele kirjutasin muusika ise, mõjub minu trio bassistile Taavo Remmelile sellisel moel, et ta ei suuda mängu ajal hoida tagasi tantsusammu, olgu tegu kontserdimaja või džässiklubi lavaga.

Võib-olla seisneb Viidingu fenomen tema – vahest isegi pisut naiivses – otsekohesuses. Tekstid kannavad emotsionaalset sõnumit ja emotsionaalne siirus kõnetab alati. Enamasti on ajastutruu tekst siiski tõlgendatav igal ajal. Head tekstid seda ongi. Kindlasti on aegu, milles protestivaimul on suur roll ka kunstides, ja aegu, kui seda on vähem, aga inimese tunnete areng ja tema rännak kujuneb ikka sarnaseid mustreid pidi.

Viiding küsib ühes luuletuses: “Mis on see inimese osa siin laias ilmas?” See küsimus on ju meile kõigile tuttav, eks ole? Ja vahel tundub, nagu vastus oleks peo peal ja ilmselge, ning siis jälle, et absoluutset vastust leida polegi võimalik – ega võib-olla ka vajalik.

Ta ise vastas sellele nii: “End mitte ära magada. Pea seda silmas.”

Eriline kurb soojus

/.../ Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused, tema hääl ja rütmid, see eriline “kurb soojus” on saanud märkamatult osaks meie omavahelisest igapäevakõnest. Ainuüksi Juhan Viidingu nimigi pingutab keele napiks, paneb häälde, puhastab liigsetest sõnadest. Viidingu tekste laulab ja õpib pähe ka praegune noorus. Ehk sageli teadmatagi, kes on sõnade autor – “Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu­koht”.

Juhan Viidingu tundlik ja dramaatiline, justkui pidevas katkemisolekus luuletajanatuur, tema tähendustest pingul tekstid on salvestunud eesti kultuuri süvakihtidesse. See on häälestanud põlvkondi.

Marin Laak, Sirp, 29. august 2008

Helilooja Olav Ehala helikirja tunneb eksimatult ära: vahelduvad rütmikujundid, erilised akordid, mis ei lahene ootuspäraselt. Keerulised laulda, olgem ausad, professionaalidelegi.

Ehala ise teeb aga kummarduse poeetidele, kes on teda aegade jooksul inspireerinud: Hando Runnel, Viivi Luik, Leelo Tungal, aga kõige rohkem Juhan Viiding, kelle tekstidele on Ehala ilmselt loonud enim laule: “Kodulaul” filmist “Nukitsamees”, “Papa Carlo laul” lavastuses “Burattino”, “Vana mehe laul” – kui vaid mõnesid nimetada.

“Laulu tekst on ülimalt tähtis – hea rütmiga, mõjuva mõttega luule on see, mis tekitab vajaduse tema ilu, sõnumit õige meloodiaga esile tuua,” ütleb Olav Ehala. “Mind tõesti häirivad sisutute sõnadega lood, ma ei saa aru, kust on tulnud levimuusikasse veendumus, et sõnadel pole rolli. Džässi ja roki aluseks olev bluus on ometi kujunenud sõnalise sõnumi muusikaga toetamisest. Mina kirjutan ikka teksti peale laule, ehkki tean, et tehakse ka vastupidi. Eesti poeesia üldiselt inspireerib looma, inspireerib esile tõstma seda, mis seal minu tähelepanu äratab. Mind paelub mäng keele ja muusika võimaluste sobitamisega.”

Laulud, mida teadsid kõik

Kui 14aastane Jaagup-poiss õpilasmalevast koju tuli, laulis ta onu Juhanile õhinal ette ühe loo, saates ennast kitarril koba peal ära õpitud kolme duuriga. Onu Juhan kuulas huviga ning tegi pärast ühe väikese märkuse, et kolmanda salmi algussõnad on tegelikult tiba teistsugused. Jaagup-poiss kostis enesekindlalt, et see on originaallugu ja et kust peaks onu Juhan teadma, kuidas on õige. Aga onu Juhan teadis täpselt, sest tema nende sõnade autor Jaagup-poisi üllatuseks oligi.

Samasugune üllatus tabas Jõhvi Mihkli kirikus toimunud kontserdil “Juhan Viidingu laulud” Põhjaranniku küljendajat Anne Keedust, kes 1980. aastatel lõõritas kursusekaaslastega Tartus Pälsoni filoloogide ühiselamus: “Võõra keele võõras sõna tõukab eemal emakeele…” /.../ “Me oleme seda lugu laulnud ka kursuse kokkutulekutel, kokku juba 30 aastat, kuid alles täna sain teada, et need on Viidingu sõnad!” /.../

Viiding oli kultusluuletaja ning Keedus on ere näide selle kohta, millise jälje Viiding tollastele tudengitele jättis. “Ma loodan täna nuga ei saa neeru,” tsiteerib ta Viidingu loo “Õhtu Valgas” algust. “Issand, kuidas me seda laulda röökisime! Või siis: “Kanakotlet laseb välja rasva, kuskil kaugel mõrtsuk laseb verd.”.”

“Juhan Viidingu laulud”, Põhjarannik, 11. juuli 2015

Jaagup Kreem, Tiit Kikas ja Taavi Langi on välja andnud kaks Juhan Viidingu sõnadest sündinud laulude plaati: “Eluaeg olen tahtnud õue” ja “Osa 2”.

Legend räägib, kuidas Kreem ja Kikas kord pooljuhuslikult stuudios kohtusid ning Terminaatori solist hakanud kitarril sõrmitsema Viidingu “Emeriitide pidu”. Mispeale võtnud Kikas tagantkätt Meloodika-nimelise puhk-klahvpilli ja asunud kaasa mängima. Asi hakkas kohe algusest peale nii hästi kokku kõlama, et otsustati: valime lood välja ja läheb salvestamiseks.

“Ehk võib läbi nende laulude uuesti jõuda inimesteni, kes tegelikult luulet ei loe,” pakub Jaagup Kreem. “Tänapäeval on infotulv nii räige, et luule ei jõua sellega võistelda, 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses loeti ikka tunduvalt rohkem. Ma ise tegin küll aktiivselt Terminaatorit, aga jõudsin sellegi kõrvalt palju igasugust luulet lugeda. Äkki need tohutult heade tekstidega plaadid innustavad mõnda inimest minema ja Viidingu või kellegi teise luulekogu hankima?

Minu jaoks on onu Juhani laulud need, mida olen lapsepõlvest peale kuulnud ja kaasa laulnud, see käis koduse kasvatuse juurde. Neid lugusid oli suur rõõm teha, Viidingu sõna on lihtsalt nii võimas ja sügav.”

Kõike muud kui haigutusi esile kutsuv ikoon

Tõeliselt hea kirjandus on alati populaarne. Rahvas tunneb selle ära, võtab omaks ega unusta. Viiding on kindlasti üks väheseid eesti luuletajaid, kelle värsse paljud peast teavad ning ikka ja jälle seltskonnas suure mõnuga tsiteerivad. See fakt on mõnevõrra vastuolus pildiga, mida viimasel ajal Viidingust maalida üritatakse. Kas siis tahtlikult või tahtmatult, aga Viidingut kujutatakse mingisuguse pühamehena.

Mina teda ei tundnud, aga usun, et see on küll sügavalt ekslik. Pühamehed üldiselt rahvale hinge ei lähe, nende loomingut ei esitata mujal kui laulupeol või pidulikul aktusel. Pühaku lahkumist õieti ei märgatagi, sest ta pole ju nagunii kunagi olnud meie keskel, vaid ikka kuskil kõrgemal, eeterlikes sfäärides. /.../ Juhan Viiding oli kindlasti kõike muud kui säärane kummardusi ning haigutusi esile kutsuv ikoon. Ta on ju üks vaimukamaid autoreid eesti kirjanduses!

Natuke naljakas, et kunagist lõbusat peiarit esitletakse nüüd kui vanatestamentlikku prohvetit, kelle nime sobiks justkui mainida üksnes hardas vaikuses, kõht sisse tõmmatud ja näol vaga ilme. /.../

Andrus Kivirähk, “Viidingu plaat”, Eesti Päevaleht, 5. juuni 2004

Olin siis 9. klassis ja see Viidingu tekst kuidagi kõnetas sel hetkel. Lugesin armastuskirjade kogumiku läbi ning just see jäi silma ja kõrva. Minu loodud laul on muidugi teistsugune, kui oli Rein Rannapi tehtud, mida Ruja esitas. Aga see on loomulik, aeg on teine ja eks lood tule oma looja nägu.

Siis tuli “Veereva elu ragin” ja...

Igast luuletekstist laulu ei saa, midagi peab temaga ikka juhtuma… Aga mis see täpselt on, seda ei oska jälle sõnadesse panna. Missugune tekst sind mingil ajal kõnetab ja missugune mitte, see on seletamatu.

Aga muusikategemisel on tekst alati oluline, eriti veel siis, kui teed muusika sõnade peale. Kui otsid muusikale sõnu, siis… Siis võib asi teinekord tunduda lihtsam, aga alati see nii ei ole.

Ühiskonnakriitika on igal ajal teema, aga enamik muusikast räägib ikkagi armastusest ja elust selle ümber. Kas otseselt või kaudselt. Ja see, ma arvan, ei muutu kunagi. Kõige tähtsam on armastus.

Üks noogutus, paar liigset lõualõksu

Ja enam poleks aidand ükski nõu.

Me võõras kaubahoovis aimasime lõksu

Ning õuenarrideta jäi see õu.

Ja kõnetool, see seisnuks tühjalt üha,

Kui poleks olnud luuludega koid –

See ütles: „Nendel’ pole miskit püha!“

Ta rääkis meist – see roosa, lõtv ja loid.

Uus põlvkond – teda tuleb nagu rahet,

Mis peagi sulab nii, et maa on must.

On valida, jah, aeg on teha vahet.

Me selles laulus ei tee parandust.

(Viisistanud Rein Rannap, Erko Niit/Laura Junson jt)

***

Vana mehe laul

Seda õnne kõik ei aima,

mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust

ta veider eluviis;
kuigi maalitud on kolle,

annab sooja tuli – jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.

Sina jõuad

kaugemale,

kuni kord ka ise oled muld.
Üks on tõde.

Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Olen vana mees ja sellepärast

lihtne on mu jutt,
varsti lõpetamas olen

oma elurännakut.
Ära pahanda, kui laul on

liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära, sest me elu

selles ilmas pole pikk.

Sina jõuad kaugemale…

Meie eitus, meie jaatus

liugleb tuules nagu leht.
See, mis saadab, ongi saatus

ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa –

kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa,

mis su hinge puudutab.

Sina jõuad kaugemale…

(Muusika Olav Ehala)