Ma olin keskapoiss, kui Jüri Arrak tegi seeria graafikat teemal “Eesti rahvamängud”. Nägin neid galeriis. Tegin ettepaneku koolivennale, et ostame kahe peale. Koolivend passis, ostsin suurema osa seeriast ise ära. Aga juhtus nii, et kui raha maksin, siis anti mulle rohkem tagasi. Rublades. Nägin seda, aga ei öelnud midagi. Hulk aega hiljem maksin raha, mis mulle oli üleliia tulnud, siiski tagasi. Nii on minu isiklik kogemus Jüri Arrakuga olnud seotud moraalse ärkamisega. Ehk seetõttu tunnengi sidet. Aga need Arraku pildid, mis olin ostnud – jällegi ei tea, miks – kinkisin aastaid hiljem edasi oma heale kamraadile.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel