See “värskeõhulavastus” on MTÜ Temufi poiste Peep Maasiku ja Silver Kaljula väljamõeldis. Mõlemad noored mehed on Viljandi kultuuriakadeemia ja ühtlasi ka Kalju Komissarovi märgiga üsna uued tulijad Eesti teatriilmas. Lavastaja Peep Maasikul on selles koolis õppida jäänud veel aasta. Silver Kaljula lõpetas akadeemia 2015. aastal.

Liikuv armastus

Autor August Gailit.

Dramatiseerija Ott Kilusk.

Lavastaja Peep Maasik (TÜVKA 12. lend).

Lavastaja-assistent

Jan-Erik Sarv.

Kunstnik Jaanus Laagriküll.

Muusikaline kujundaja Jaan Sööt.

Mängivad: Pääru Oja (Eesti Draamateater), Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), Karolin Jürise (TÜVKA 12. lend), Kärt Tammjärv (Vanemuine), Kaili Viidas (Endla), Jaune Kimmel (Rakvere Teater), Maarja Tammemägi (TÜVKA 12. lend), Jüri Vlassov, Tanel Ting (Kuressaare Linnateater), Silver Kaljula (Must Kast), Andri Arula, Jan-Erik Sarv, Martin Aulis, Tiina Laugus.

Vähemalt kahe peale on sõpradel mittetulundusühing Temufi, mis selgelt tegevussuundasid näitab – teater, muusika, film. Päris uued tulijad nad enam ei ole. 2017. aasta suvel mängiti neljal korral Lõhavere linnamäel lavastust “Lembitu – kuningas ilma kuningriigita” ning suvel 2016 ja 2017 Tartu seikluspargis 18 korda “Tom Sawyeri seiklusi”. Temufi koduleheküljelt saab teada, et neid kaht suvelavastust on näinud 10 000 vaatajat.

“Mäletad, kuidas sa eelmisel aastal pärast “Lembitut” meile ütlesid, et oleme ikka parajad hullud ning juba sellepärast võite ja peate tegema. Mängisime siis kaht suurt lavastust pea ühel ajal. Siis ei olnud me üldse kindlad, et eelarvega nulli tuleme,” räägib Peep Maasik. Silver Kaljula lisab, et oli valmis võlgade kinnimaksmiseks oma korteri maha müüma. Nii ei läinud.

Lavastajana mõtles ta ka muudele variantidele, aga lõpuks otsustas, et ilma Pääruta oleks see hoopis teine lavastus.

Sel aastal “Nipernaadi” lavastamise mõtteid mõeldes olid sõbrad arutanud, et teevad nüüd natuke tagasihoidlikumalt ja rahulikumalt. Varasemate ja ka selle suve lavastuse produtsendi kohustes on Silver Kaljula. “Ütlesin Peebule, et seekord me üle kaheksa näitleja ei kasuta. Siis ütles Peep, et ei saa ikka ilma kümne näitlejata ja nüüd on meil trupis neid neliteist. Aga arvestades Gailiti novelle, mida me mängime, tundub see mõistlik. Igas loos on erinevad näitlejad.”

Poisid on tänulikud näitlejatele, et nad neid usaldasid ja mõtetega kaasa tulid. “Mu esimene mõte näitlejale, kes võiks mängida Toomas Nipernaadit, oli Pääru Oja,” räägib Peep Maasik.

Lavastajana mõtles ta ka muudele variantidele, aga lõpuks otsustas, et ilma Pääruta oleks see hoopis teine lavastus. “Me ei olnud tuttavad. Oli aukartus. Siis ikka helistasin, rääkisin oma plaanist. Vaid hetk mõtlemist, ja Pääru vastas, et jah, teeme. Nüüd mõtlen, et kui see just nii juhtus, spontaanselt, siis on asi õige.”

Samasuguse kõne sai muusik Jaan Sööt: “Tule ja kujunda muusikaliselt.” Küsin, kas Jaan Sööt ise ka laulab ja mängib. Silver läheb seepeale põlema; “Ei, ei, lavale ta ei astu, aga Pääru Oja on ju flamenkokitarrist.”

Ühel õhtul pärast proovi sattusid Jaan ja Pääru koos jämmima. Selleks ajaks oli valmis ehitatud lavakujunduse osa – üle tiigi paistvad laudauksed.

Sõltumatult “Nipernaadist” tekkis sinna idülliline väike lava. Pääru ja Jaan jämmisid. Ja nüüd on nii, et 17. augustil toimub seal kontsert. Lisaks Jaanile tulevad lavale Indrek Kruusimaa ja Andre Maaker. Kontserdi nimi on “Armastusfilm”.

Ka eesootavast “Toomas Nipernaadist” rääkides kasutavad mõlemad noormehed sõnu “romantiline”, “ilus”, “armastuslugu selles suves”.

Silver Kaljula Foto: erakogu

Tuleviku mõte olevikus

Silver Kaljula heietab mõttes plaani tuleval suvel teha ära “Huckleberry Finn”. See mõte on mõlema peas olnud aastaid.

Mitte väga ammu palus Peep Maasik ennast Pärnu teatrisse õppima, oli seal lavastaja Ingomar Vihmari assistent. Sellest õppimisest sai reaalse katte tema mõte lavastada kunagi Charles Dickensi “Oliver Twisti”. “Sellest võib saada minu neljas diplomilavastus,” ütleb Peep.

Plaanid on taas suured. Kuni selleni, et Jarek Kasar kirjutab loole uue muusika.

“Koostöö Peebuga on alati olnud sisust lähtuv, ja me ei riku seda põhimõtet,” ütleb Silver Kaljula, kes siis, kui ei ole suvi, on Tartu teatri Must Kast hingekirjas näitlejana.