Olgu kohe öeldud, et oleksin tahtnud seda lavastust päeva-paari pärast uuesti vaadata. Ja ehk alles siis sellest kirjutada.

Kuulsin noore ja juba kuulsa lavastaja teatrieksperimendist kohe, kui see 2015. aastal Jekaterinburgis Oleg Lojevski juhitud Reaalse Teatri festivalil esietendus. Küllap sellepärast, et mujal maailmas ja Venemaal eriti palju lavastatud “Kolme õde” pole nii kunagi tehtud.

Kuljabini lavastust saab nimetada teatrieksperimendiks. Ükski näidendi tegelastest ei kuule ega räägi. Tõsi, Tšehhovilgi on näidendis kurt tegelane, semstvovalitsuse teener Ferapont, vanataat. Tema Kuljabini lavastuses kuuleb, kuid üsna halvasti, ja räägib, kuid väga kõvasti, püüdes ümbritsevatele kurtidele ennast ka miimika abil arusaadavaks teha.

Detail sellest lavastusest: kui ukse taga on külalised, ei helise uksekell ega kõla koputus, vaid hoopis hakkavad kaks elektrilampi vilkuma. Teatriteadlased on läbi aja kirjutanud, et “Kolmes ões” kõik tegelased räägivad, aga keegi ei kuula teisi. Viipekeeles rääkijat peab vaatama, et aru saada. Kas me aga suudame üheselt mõista žeste…?

Tšehhov annab viite ka helikujundusele: “Lava taga löövad tulekahjukellad.“ Kindralitütarde majast saab öömaja ja seal korjatakse paljakspõlenutele riidekraami. Foto: Victor Dmitriev

Katse tuntut klišeedest vabastada

Lavastaja Timofei Kuljabin on 34aastane. Kaks aastat tagasi käis ta samuti Kuldse Maski raames Tallinnas ja näitas oma lavastust “Jevgeni Onegin”. Kohtumisel lavastajaga Vene Teatris oli tollal juttu ka oma võidukäiku alustanud “Kolmest õest”.

Siis Timofei Kuljabin rääkis, kuidas nii publik kui näitlejad Venemaal tunnevad näidendit just nii palju, et nad teavad, milline peab olema lavastus ja millised osatäitjad. See, kuidas tal tekkis mõte jätta näidendist välja artikuleeritud tekst, on pikem jutt. Igatahes palgati näitlejatele viipekeele õpetajad. Õppimise ja proovide protsess kestis poolteist aastat.

Tookordselt vestluselt mäletan lavastaja juttu, kuidas ka viipekeelel on oma aktsendid; et viipekeeleski saab kokutada ja sel on isiksusest lähtuv psühholoogia.

Nüüd, pärast lavastuse nägemist, lugesin üht lavastaja antud paljudest intervjuudest. Ajakirjanik küsib Timofei Kuljabinilt: “Kujutame ette, et te peate enne Chicago, New Yorgi või San Francisco esietendust pöörduma publiku poole. Teil on minut. Mida te ütleksite?”

Ja vastus: “Kui lühidalt, siis ma ilmselt ütleksin, et nad peaksid varuma kannatust. Kõik, mida te näete, on žestide keeles. Te näete professionaalseid näitlejaid, mitte kurte... Meil oli Prantsusmaal juhus, kus publik arvas, et tegu on kurtide näitlejatega. “Kolm õde” ei ole näidend vaegkuuljatest. See on selline teatraalne võte, mis aitab meil puhastada Tšehhovi teksti nendest saja aastaga külge kleepunud klišeedest, mis ei lase enam Tšehhovit puhtana näha, tunda, vastu võtta. Siin ja praegu on see võimalus. Te vaatate etendust ja loete Tšehhovi näidendit. Helindate selle oma häälega ja loete oma silmadega. Loodan, et etendus paneb teid järele mõtlema.”

Mitte meeldimiseks, vaid mõtlemiseks

Tegelikult oleksin ma vist mõistmiseks pidanud seal eespool juba kirjutama, et žestidekeelse suhtlemisega kaasnevad argipäevahelid, mida me vaatajatena kuuleme. Ja lava kohal oleval ekraanil jooksevad subtiitrid Tšehhovi näidendi täpse tekstiga. Näitlejad mängivad kärbeteta ette kõik neli vaatust.

Vaataja näeb lavaruumi, kus on kuus tuba. Prozorovide maja tubadel ei ole vaheseinu ja tegevus käib üheaegselt kõigis tubades. Mulle vaatajana käis üsna üle jõu ühekorraga jälgida subtiitrite teksti, näitlejate aktiivset energilist žestidekeelt. Pilk otsis tihti seda tuba, kus parasjagu kõneldi, ja jõudis hoopis sinna, kus tegeldi muude asjadega. Näiteks lülitati sisse arvuti.

Jah, vist pea kõigil tegelastel selles lavastuses on nutitelefon. Üksteisele saadetakse SMSe. Ja need argipäeva hääled siis võimenduvad. Näiteks Anfissa, kes Tšehhovil 80aastane lapsehoidjast vanamutt, on Kuljabinil nooruke ümar teenijanna, kes aeglaselt susse sahistades ringi toimetab ja mu jaoks kuidagi olukorda kontrolliv tundus.

Sööginõud kilksuvad ja kõlisevad, nutitelefonid piiksuvad, ja kui doktor ennast purju juues märatsema hakkab, jõuavad enne teadasaamist, et see just nii on, vaatajate meeltesse lõhkumise helid. Kirjeldan seda olukorda siin sellepärast ka, et see ongi põhjus, miks oleksin tahtnud emotsionaalse elamuse saamiseks näha seda lavastust üsna kohe uuesti.

See lavastus, mis siis et sõnatu, mingis mõttes rääkis tänase päeva keeles. Tabas meie aja pulssi. Seda ruumi, kus kõike on nii palju, et millelegi ei suuda keskenduda.

Timofei Kuljabin on öelnud, et kunst ei ole selleks, et meeldida. Vaid et: “Kunst provotseerib sind uusi mõtteid mõtlema. Ja sellel pole mingit pistmist sellega, kas meeldib või ei meeldi. Meeldimine on maitse küsimus. Ei ole võimalik mõista kõike korraga – ei kunstis, ei elus, ei köögis.”

Kuna kõike laval sündivast polüfooniast ei suutnud korraga haarata, vaatasin ja mõtlesin sellele, et Tšehhovil sünnib kogu lugu provintsis. Ihatakse ja ohatakse pealinna: Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse... Kus justkui elatakse elusamat elu, kus juhtub, kus ei käida alla, kus on elu, armastus ja suured ideed.

Venemaa mastaap on muidugi suur. Kui nägin 1974. aastal Eesti Draamateatris Adolf Šapiro lavastatud “Kolme õde”, siis kangastus mulle provints pealinn Tallinna külje all oleva Raplana.

Tšehhov kirjutab 1900. aasta 16. oktoobril Jaltast Maksim Gorkile: “Kole raske oli “Kolme õde” kirjutada. Kolm kangelannat ju, igaüks neist olgu omamoodi ja kõik kolm kindrali tütred! Tegevus toimub Permi-taolises provintsilinnas, keskkond – sõjaväelased, suurtükivägi.”

Kummaline, et ma pole oma pikas elus kohanud ühtegi kindrali tütart. Kindrali poegadega olen tõesti suhelnud. Elu on viinud mind viimastel aastatel nii Permi kui ka Moskvasse ja mõlemas olen sattunud üliinspireerivatesse seltskondadesse ja keskkonda.

Üsna kindlasti julgen arvata, et Timofei Kuljabini “Kolm õde” on see lavastus, mis määrab paljude noorte teatrimaitse. Vaatamata sellele, et tegu on nn eksperimendiga, on selles alles nii Tšehhov kui ka psühholoogiline realism.

Kui mõelda, et tänu arvutivõrgule on kogu maailm globaalküla, siis ilmselt on kogu maailm ka provints. Äkki meil polegi enam ilmas kohta, mille poole õhata. Kõik ei mahu Silicon Valleysse.

Mu selline mõttekäik on selgelt kantud Kuljabini “Kolmest õest”. See lavastus, mis siis et sõnatu, mingis mõttes rääkis tänase päeva keeles. Tabas meie aja pulssi. Seda ruumi, kus kõike on nii palju, et millelegi ei suuda keskenduda.

Hetke jälgid dialoogi subtiitrite abil, siis vaatad mõnda dialoogi ja žestide tulevärki, siis märkad veel midagi, kuuled lohisevaid samme, kingakontsade kriiksu ja pealetungivat muusikat... Tormad kaasa, kuni küsidki endalt – mis sulle tähtis on? Kus sinu “Moskva” või “New York” on?

Igaühel, vähemalt neil, kes teatrit armastavad, on oma “Kolm õde”. Usun, et minu teatrimaitse kujundas Adolf Šapiro kunagine lavastus. Šapiro ise on mulle vaimustusega rääkinud Anatoli Efrose 1967. aastal Moskvas lavastatud “Kolmest õest”.

Üsna kindlasti julgen arvata, et Timofei Kuljabini “Kolm õde” on see lavastus, mis määrab paljude noorte teatrimaitse. Vaatamata sellele, et tegu on nn eksperimendiga, on selles alles nii Tšehhov kui ka psühholoogiline realism. On lihtsalt tänase päeva keelne. Kas oleme selles ilmas nüüd kõik kindrali tütred?