Kristiina Ehini luulekogu “Koh­tumised” koondab luuletused aastatest 2012–2016. Kogu esimene luuletus kõneleb sellest, kuidas maailm on ostukäru­kujuline, kuidas autor mere ääres kivil istudes marki maalib, et sulle pudelpostiga kirja saata. Ussipurune maailm ja lootus, et see ostukäru, kust meil praegu päike tõuseb, kord veereb vastu kivi puruks. Ja merekiri alles jääb. Raamatu lõpus ütleb Kristiina: “...kavaldame korraks üle küberilma / ja kohtume päriselt.” Luuletusi ümber jutustada on üsna loll, saati siis Kristiina Ehini omi. Luuletus on kontsentreeritud mõte ja tunne. Luuletustega on vähemalt minul nii, et kui hakkad neid proosaks vormima ja püüad seletada, kaotavad nad oma lumma, võlumaailm saab argiseks. Esitlusel märkan, et esitajal on küll luulekogu käes toeks, aga tal on oma luuletused peas.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel