“Mulle vist kõige rohkem meeldib teatris, kui lava ja publiku vahel on kosmos, pimedus, tähistaevas ... lumm laval, nõnda et unustad kõik muu peale mängu. Ja siis see jõuab ka inimesteni,” ütleb Kristo. Mu meelest puudub Kristos (32) igasugune isekus. Neli aastat tagasi, kui ta külalisena mängis Rakveres Mait Jooritsa lavastuses “Suvi ja suits”, mõtlesin, et näe, ometi üks mees, kes oskab laval pintsakut sama elegantselt kanda nagu Jüri Krjukov. Kelles ka minu meelest välist isekust polnud. Just see on aga üks, mis kujundab inimesest isiksuse. Isiksus omakorda on see, mis mis tahes ümberkehastumisele laval annab oma nähtava erijoone.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel