Ervin Õunapuu fotonäitus.

Avatud Türi kultuuri­keskuse galeriis kuni 7. detsembrini.

Kunstnik Ervin Õunapuu mustvalgetel fotodel, mis pildistatud maailma eri paigus, liigub pilti tema enda kunagi Puises valmistatud, mere heitpuidust rist, mille küljes ripuvad puulusikad.

Sümboli paremini mõistmise huvides on kunstnik selle “varna” külge kinnitanud ka sirbi. Ja sirbiga, isegi kui seda pole pildil, seostub suure osa vaatajate peas vähemalt hetkeks vasar. Sirbiga lõigati kunagi küpset vilja. Ja vasaraga ... noh, tehti sepa- tööd.

Kahtlustan, et Ervin Õunapuu oma sümboli kehtestamisel mõtleb siiski ristist kui vasarast. Sellest, et vasaraga ka vastu pead lajatatakse. Fotolt fotole kaasa liikuv, eri suurustes lusikavarn on hoiatus tänini maailmas valitseva rumaluse eest.

Kunstnikust kirjaniku Õunapuu novellis “Vile”, mis ilmus ajakirjas Vikerkaar, on lause: “Kas teate, et pihisakramenti vastu võtnud vaimulike kõrvad haisevad? Selles on süüdi aastakümnete jooksul kuuldud saladused.” Kuna lugesin novelli üsna vahetult enne Türi näituse nägemist, meenus see taas ja taas, kui vaatasin neid peensuseni kontrastseks ja detaili- ning valguse- ja varjutäpseks lihvitud fotokollaaže.

Meri oli Raplas

Rapla näituse Eesti mõttelise ruumi kümmekonnast teosest jäi mind enim saatma Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsaki teos “Otseülekanne”. “Teos kujutab endast tehnoloogilist telepaatiat, utoopilist kommunikatsiooni, kus teineteist mõistavad sõnadeta ja nägemata kaks eri universumit,” tutvustatakse seda Rapla Kaasaegse Kunsti Keskuse näituseülevaates.

Ilma seletuseta siin ei saa. Tegu on üheksa meetri pikkuse ja vähemalt meetri laiuse kangaga, mis langeb kosena alla näitusesaali laest. Näituse kuraator ja kunstikeskuse hing, kunstnik Kairi Orgusaar on selle ja muidugi ka teiste tööde mõjulepääsemiseks näituse saali pimendanud. Sootuks teiste vahenditega kui Ervin Õunapuu, aga niisama mõjutab vaatajate emotsioone valgus ja vari.

Kahtlustan, et Ervin Õunapuu oma sümboli kehtestamisel mõtleb siiski ristist kui vasarast. Sellest, et vasaraga ka vastu pead lajatatakse.

Üheksameetrine kangas, nagu selgitab Kairi Orgusaar, on kootud käsitsi, kangastelgedel, selles on klaaskiud, optiline kiud ja süsinikkiud. Ilmselt saab asja seletada keerulisemalt ja teaduslikumalt, aga see kangas on ühendatud arvutivõrku, mille abil reageerib sellele, kuidas kuskil kindlas kohas Läänemeres liiguvad lained. Seda lainete liikumist siis annab edasi tark kangas. Ei mingit müstikat, meri oli Raplas!

Kui ma arutlesin, et seda XXI sajandit kunstis võiks ja peaks, no tuleks suuremale publikule näidata, jõudsime arutlustega sinnamaani, et see polegi nii lihtne. Ei ole sellist suurt eksponeerimise ruumi, pimendama peaks saali jne.

Ennast targa kanga tegijate loometegevusega kurssi viimiseks veebis harides avastasin näiteks, et disainer, kunstnik ja õppejõud Kärt Ojavee oli koos Edith Karlsoniga Peeter Jalakase lavastuse “Eesti mängud. TÖNK” kostüümide ja lavakujunduse autor. Muu hulgas paralleel Ervin Õunapuuga, kes on teinud koostööd teatris ka Peeter Jalakaga.

Maailmaküla

Ervin Õunapuu kirjutab Türi näituse kaaskirjas: “15. septembril toimunud maailmakoristusel osales enam kui 100 riiki ja miljonid inimesed üle maailma. Koristati metsasid, rannikuid, linnu, teepervi ja kraave, külasid ja hoove. Mina koristan inimeste peade sisemust. Aastaringselt.” Ta kirjutab, et nende fotodega avab inimese vaimse saastatuse mitmemõõtmelise olemuse. Ja ei jäta lisamata: “Mõistagi on see minu isiklik kaamerasilm, mis mõtterisu üles korjab.”

Türil näha “Lusikavarn” on Ervini jaoks järjest täienev näitus. Selle modifikatsioone on ta varem näidanud Rakveres, Tallinnas, Pariisis, Veneetsias, Simmernis, Regensburgis, Krasnojarskis, Pärnus ja Tartus.

Üsna sarnane lugu on Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsakiga. Nende näitused, koos ja eraldi esinemised, hõlmavad suurlinnu London, Pariis, New York... Nüüd lisandus ka Rapla. Jah, tõesti, mõttelised ruumid kõnelevadki kunsti keeles.