Kui keegi julges kogemata kombel arvata, et pärimusmuusika bändide ilm millegi erilisega enam üllatada ei suuda, siis eksis ta rängalt.

Tõesti, mõnd etnolembi võis painata mõte, nagu oleks me rahvakirjalises bändivaramus juba kõik nurgad hõivatud. Raskema poole pealt näiteks Nikns Suns ja Metsatöll, keskel kõigile sobivad Zetod ja Untsakad ning nooruslikkuse nurgas Curly Strings ning Trad.Attack!

Üle kõigi kõrgumas loomulikult iginoor Kihnu Virve Kukerpillide saatel.

LP

Plaadil on 12 lugu.

1. “Martafana”

2. “Luomuruoka”

3. “Süüta mu lumi”

4. “Chika pua”

5. “Puhja tuulik”

6. “Heinakõrs”

7. “Homme on julgem”

8. “Kaerata Jaan”

9. “Kапоэриста”

10. “Sannamaa”

11. “Riisalus”

12. “November”

Lusti ja rõõmuga

Jah, kõik me folgi- ja etnoilmas on olnud kena ja tore. Muusikud on vaimustanud oma kuulajaid tuntud headuses, ilma suuremate üllatusteta. Siis aga saabusid lavale korraga kaks tegelast, kel instrumentideks ... Hiiu kandled.

Mul näiteks on lapsepõlvest meeles küll mõni rahvamuusikute esinemine, kus Hiiu kandled võlusid oma ülimalt kõrvukriipiva kõlaga pigem äraspidiselt.

Sel suvel hakkas heinaaja liginedes aga raadiokanaleist aina enam kõlama lustiline lugu heinakõrrest, mida kohe niitma minema peab. Vahva tümpsu ja tüminate taustal teatas laulumees seda paarkümmend korda jutti.

Heinakõrs kasvand üle

pea,

täna küll heina niitma

peab!

Siis hüppas heinakõrre kasvamise illustreerimiseks korraga hoopis Villu Tamme “Tere perestroika” laulu sisse.

Virumaal kuivaks

ei jää ükski kaev.

Mausoleumi ees

maandub õhulaev.

Seejärel, ikka sellesama laulu sees, kõlab midagi täiesti arusaamatut. Miks just selline tekst, ei oska autorid ise ka muud mõistlikku kosta, kui et kõlab hästi.

Zombie’d käivad unes

ringi,

kannavad seal valgeid

kingi.

Zombie’d-Zombie’d

Zombie’d!

Ja see kõik kõlab Hiiu kannelde mörina, törina ning seda töötleva luuperi nime kandva masina abil.

Plaadi “Süüta mu lumi” stiilinäitena võiks tuua nimilaulu: süüta mu lumi, lumi on süüta. Ja sellele lisatud argiromantika:

Laupäeva hommikul

vedelen laual,

ärkan ja natuke pea

ringi käib.

Raadios Mari Kalkunit

laulab,

raha on külmutuskapi

pealt läind.

Kellel võimalik, vadaku YouTube’i kanalist ka nimilaulu videot. Sealt õhkub mängulusti alates paberist lumehelvestest kuni vahva pürotehnikani.

Ning selle koha peal, kus eestlane laulaks ikka ja jälle külmast ja kõledast põhjatuulest, laulab Puuluup hoopis Puhja tuulest, mis puhub Puhjas, kus on tuulik.

Ja milline keelerikkus! Puuluubi lugudes kuuleb eesti, soome, vene, inglise ja, tähelepanu-tähelepanu, eri dialektides esitatud atozoe keelt.

“Oti-Volta keelerühma kuuluvat atozoe (ehk atokerazoeme) keelt kõneldakse Kollase Volta ülemjooksul. Oma dialektide mitmekesisuses meenutab see kohati ka lääneslaavi keeli, ehkki pole nendega otseses suguluses. Akaboi hõimust pärit diasporaa on atozoe keelt levitanud muu hulgas ka Odessas, Poolas ja Baluani saarel,” selgitavad bändi liikmed, kelmikas muie suunurgas. Võta siis kinni, kas seda keelt on üldse olemas või mitte, aga igatahes hästi laululiselt kõlab!

5. oktoober, päev mil Viljandi Pärimusmuusika Aidas selgusid tänavuste etnokulpide võitjad, oli Puuluubi tõetund ja triumfikaar. Bänd tuli rahvahääletuse võitjaks aasta uusfolk-artistina, lisaks sai kulbi esikplaat ja ka Raadio 2 märkis Puuluubi ära.

Ramo ja Veiko

Tõenäoliselt kõike kõige enam kokku haarav on termin "romantiline neozombiepostfolk". Isegi siis, kui selle sisu segaseks jääb, on määratluses sama palju keelelusti nagu kõiges Puuluubiga seonduvas.

Puuluup koosneb kahest muusikust. Esiteks Ramo Teder, kes kannab sooloartistina nime Pastacas ja on silma paistnud eri vahendite abil heli tekitamisega. Vahedate sõnadega samuti. Teine liige on Marko Veisson – antropoloogi haridusega õppejõud.

Mis muusika see siis on, mis Puuluubi esituses kõlab? Tuleb tunnistada, et siin on tarkade arvajate armaada lahterdamisega plindrisse jäänud.

On arvatud, et Puuluup flirdib maailmamuusika, under-ground’i ja popiga. Lisatud, et kasutab alternatiivseid mängutehnikaid ja heli tekitamise võimalusi.

Arvustustes on kõlanud ka etnopunk ja neofolk. Tõenäoliselt kõike kõige enam kokku haarav on termin “romantiline neozombiepostfolk”.

Isegi siis, kui selle sisu segaseks jääb, on määratluses sama palju keelelusti nagu kõiges Puuluubiga seonduvas.