Mandoliin on pill eestlase minevikust, aga viimastel aastatel tundub, et ka tulevikust. “Mandoliiniharrastus on Eestis ilmselgelt tõusuteel,” nendib orkestri Saku Mandoliinid juhendaja ning Sakus sel suvel juba viiendat mandoliinifestivali korraldav Joosep Sang.

Kõik see viis läbimurdeni eelmisel üldlaulupeol, kus 70 mandoliini oli juba oma liik, juhiks Jaanus Põlder. Sulev Oll

Kunagi oli see pill Eestis tuhandete mängijate põlvedel, 1960. aastate lõpust alates aga peaaegu et ununes: ajad muutusid, võimust võtsid elektrikitarrid ja popmuusika. Ka lastemuusikakoolides hakati eelistama teisi pille.

Uuestisünni esimene õis oli kümme aastat tagasi Põlvas loodud Eesti Mandoliinide Orkester. Varsti lisandusid Saku Mandoliinid, siis kaks Virumaa kollektiivi – Uhtna Mandoliinid ja Tapa mandoliiniorkester –, eesotsas ansamblist Untsakad tuttavad Jaanus Põlder ja Ilmar Kald. On aga ka väiksemaid seltskondi.

Kõik see viis läbimurdeni eelmisel üldlaulupeol, kus 70 mandoliini oli juba oma liik, juhiks Jaanus Põlder. Nüüd soovitakse teha midagi veel suuremat ja meeldejäävamat, astuda üles Tallinna, Tartu, Pärnu ja Jõhvi kontserdimajades.

Vivaldist rahvalike lauludeni

Mandoliin, sündinud ja arenenud Itaalias, on tänini üks Itaalia muusika ehedamaid embleeme. Ka itaallaste imemees Antonio Vivaldi on sellele muusikat kirjutanud.

Aastasadade jooksul levis mandoliin üle Euroopa, hiljem üle maailma. “Täpsem uurimus on veel ette võtmata, aga eks Eesti oli XIX sajandi lõpus juba selgelt avatud Euroopa mõjudele ning sealt mandoliin koos muude uudsete asjade ja nähtustega meieni jõudis,” hindab Sang.

Ta tõdeb ka, et seoses kontsertidega “Sada mandoliini Eesti 100. sünnipäeval” meeldib talle mõelda-öelda, et mandoliinimängu tava on Eestis sama vana kui meie riik, kuldseks saab pidada Teise maailmasõja järgset aega, 1940. ja eriti 1950. aastaid.

“Populaarsuse tingis ilmselt pilli n-ö kollektiivne iseloom, samuti tõsiasi, et seda on algtasemel võrdlemisi lihtne õppida ja mängida,” nendib Sang. Harrastus levis kiiresti töökollektiivides, tihti just väikestes maakoolides asutati orkestreid, kus lõid mõnikord kaasa kõik lapsed.

“Omaaegses Roosna-Alliku 8-klassilises koolis oli meie juhendaja Hilja Vadam,” meenutab 1970. aastate koolilaps Tea Oll. “Mängijaid oli mitmest klassist, mäletan, et istusime pillid süles koolipinkide lauaklappidel ning toetasime jalad istmetele.”

Olen mandoliini mänginud pisut üle paarikümne aasta, viimased 15 õpetan seda Tapa Muusika- ja Kunstikoolis. Oleme üks väheseid muusikakoole Eestis, kus seda pilli õppida saab. Märgid näitavad, et neid võib lähiajal juurde tulla. Ja see on väga tore.

Kuigi mandoliiniga saab mängida väga keerulist ja nõudlikku repertuaari, on esimesi edusamme näha suhteliselt kiiresti. Kuna häälestus on sama mis viiulil, on see ka hea lisapill viiuliõpilastele.
Õpilastega kasutan ainult kuulmise järgi mängimise meetodit. See tähendab, et ise mängin ette ja õpilased kordavad järele. Alguses võib see tunduda pisut keeruline, aga mida aeg edasi, seda kiiremini see käib ning lapsed võivad lihtsa vaevaga iseseisvalt õppida mõne oma lemmikloo, kasutades kas või YouTube’i abi.
Tapa valla orkestriga oleme selgeks õppinud umbes 70 lugu, mis tundub endalegi pisut uskumatu. Nüüd julgeme ette võtta ka keerukamaid asju, ja kui need kenasti välja tulevad, siis on, millega publikut üllatada. Loomulikult osaleme ka kontsertidel “Sada mandoliini Eesti 100. sünnipäeval”.

Lood mälust ja südamest

Kontserdiprogrammi ette valmistades otsitigi üles mandoliini mänginud inimesed. “Oli üsna liigutav, kui eakad heldimusega meenutasid esimest kogemust mandoliiniga, mis pärineb 1950. või 1960. aastatest,” kõneles Sang. “Üks proua rääkis, kuidas ta võttis esimesel õhtul mandoliini ööseks teki alla kaissu. Teine ütles, et ei mäleta algklassidest midagi peale selle, kuidas kõik koolilapsed direktori juhatusel mandoliiniorkestris mängisid.”

Küsitletud esitasid ka ühe neile ammusest armsa loo. Neist sündisid seaded suurele orkestrile, mis ongi veebruaris kontserdilavadel. Videomeenutused ja elavad ettekanded loovad siis ühe terviku, mälu- ja mõttesilla kauge aja ja tänapäeva vahel.

Pisut saladuskatet kergitades: kavas on mitmed eesti rahva lemmiklaulud nagu “Ukuaru valss”, “Kaugel, kaugel, kus on minu kodu”, “Mulgimaale”, “On kallis mulle kodupaik”, “Kerjuse laul” jt.

Eriliseks teeb ettevõtmise ka see, et kõrvuti astuvad üles muusikud koolilastest pensionärideni ja igast Eestimaa otsast. “Püüdsin orkestrisse meelitada kõik, kes aktiivselt mandoliini mängivad,” selgitab Sang. “Nii läks maagiline “sada” lõhki – meid on laval hoopis rohkem.”

Mandoliini­harrastus on Eestis ilmselgelt tõusuteel. Joosep Sang

Oma orkestriga tuleb Uhtnast Jaanus Põlder, ameti poolest Kiviõli Kunstide Kooli direktor. Ühelt poolt on ta muidugi õpetaja, teisalt on just mandoliin see, mida ta ise kõige rohkem mängib. Seda aastast 1984, mil ta pilli Tallinna Kaubamajast ostis ning mängimise omal käel selgeks õppis. Hiljem tuli Viljandi Kultuurikolledž.

Viis aastat tagasi pani Põlder Uhtnas alguse mandoliiniorkestrile. Või õigupoolest: vanemad tõid oma lapsed, et nood mõnd pilli õpiks. Aga lapsed polnud sugugi nii suured huvilised. “Õpime siis parem ise!” otsustasid vanemad. Et asi lihtsam saaks, valiti ühiselt kiiret algedu lubav (mõne tunniga saab lihtsamat lugu juba mängida), kogult väike, kaalult kerge ja hinnalt odav (tavaliselt 200 ja 400 euro vahel) mandoliin.

Uhtna orkestris on kaht tüüpi mängijaid: osa tinistab kuulmise järgi, teistel on ees tabulatuur, kus näidatud, millisele keelele ja kuhu vajutada. “Mina ise või keegi teine peab neile numbrinoodi koostama,” nendib Põlder.

Kuna osa orkestrist mängib rahvapäraselt, ollakse avatud variatsioonidele, improvisatsioonile. Teine võlu on selles, et mängivad kõik: lapsed ja eakamad, arstid ja õpetajad, müügimehed ja ehitajad, lasteaiaõpetajad ja ärimehed.

Puhkpill ees, mandoliinid järel

Uhtnast läheb suurtele kontserdilavadele 20–25 inimest, seda olenevalt päevast. Harrastajate asi – kõik ei saa töölt ära või muudest kohustustest vabaks.

Esinemistega ollakse aga harjunud. Rakvere pensionäride ees olemist nimetab Jaanus Põlder lausa uskumatuks. “Paljud kuulajad olid nooruses ise mänginud,” räägib ta. “See, et nüüd terve orkester esines, oli nende jaoks midagi enneolematut.”

Kaua Uhtnas veel niisuguse hobiga jätkatakse? Ei tea, aga õnneks pole ka mingit kohustust– kõik sünnib ühise tegutsemise rõõmust. Ühtlasi kantakse niiviisi edasi ajaloolist mälu, üsna mitmel on mänginud ka vanemad või vanavanemad.

Viis aastat tagasi pani ansamblist Untsakad tuttav Jaanus Põlder alguse orkestrile Uhtna Mandoliinid.

Pole ka võimatu, et mandoliinimäng jääb Uhtnasse alles nagu puhkpillimuusika, siinne pasunakoor on juba rohkem kui 140 aastat vana. “Kui mandoliinidega alustasime, tundus, et aeg oli puhkpilli algusega üsna sarnane: vaatasime, kust pille saaks, parandasime neid, otsisime noote, noodipulte, muidugi ka raha selle kõige jaoks,” meenutab Põlder.

Tulevikku vaadates on pluss ka see, et mandoliinil saab mängida väga mitmekesist repertuaari. Ennekõike muidugi rahvalikku ja rahvamuusikat, aga kuulsad mandoliinilood on ka maailma rokiklassikas. Ning mõistagi Ludwig van Beethoven ja Wolfgang Amadeus Mozart.

Eestis on mandoliini kasutanud Apelsin ja Kukerpillid, Justament ja Untsakad. Loomu­likult mäletavad kõik menulaulu “Ei iial mandoliinid läe meelest” ning märkavad seda pilli ansamblis Curly Strings.

Mineviku ja tuleviku vahel on ka kava “Sada mandoliini Eesti 100. sünnipäeval”. See on nii sünnipäevakink, nostalgiline tagasivaade kui ka elujaatav kinnitus, et mandoliinil on oluline koht tulevikuski, seda vaatamata pilli pisut vastuolulisele rollile ajaloos.

“Jah, omal ajal rakendati igasugune kollektiivne harrastuskultuur “vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku” vankri ette, aga ma ei arva, et mandoliiniorkester oli rohkem “nõuka” kui rahvatantsurühmad, puhkpilliorkestrid või laulukoorid,” leiab Sang.

Muidugi ei tule kingitus oma riigile lihtsalt: asjade läbimõtlemine, orkestriseaded ja proovid võtavad palju energiat ning aega. “Aga selle kaalub üles teadmine, et sünnib midagi erilist,” nendib Sang. “Lood, mida esitame, on kõigile eestlastele armsad, neid meenutavad ja mängivad inimesed meie endi hulgast. Mandoliin on vaid vahend, millega paneme helisema ühtekuuluvustunde ja kodumaa-armastuse, mis Eesti 100. sünnipäeva kuul eriliselt õide puhkeb.”