Leelo Kõlar, milline on teie elu sisu praegu?

Sellele küsimusel vastates ei saa ma üle ega ümber muusikast. Olen sündinud ja elanud muusika sees. Mu isa Riho Päts oli helilooja ja muusikaõpetaja, ema Made laulja ja lauluõpetaja.

Muusika on olnud väga erinevates vormides minu elu sisu, armastus ja mõte. Kui ma just parajasti ei kuula muusikat mõnel kontserdil, raadiost, TVst või CD-lt, heliseb mu kõrvus pidevalt mingi teos või motiiv.

Püüan oma vaimu ja füüsist võimekana hoida klaveril Bachi fuugade mängimisega. See on umbes nii, nagu mõni minu eakaaslane lahendab ristsõnu, millest muide ka mina ära ei ütle.

Hiljuti oli teil koguni väike kontserdituur Eesti linnades, see päädis klaveriõhtuga Kadrioru lossis.

Jah. Esitasin põhjamaade klaverimuusikat – Ester Mägi, Mart Saar, Edvard Grieg, Jean Sibelius. Kontserdipaikades oli muidugi erinev publik, kuid märkasin kindlaid kuulajaid igal kontserdil – nagu fan club!

Tagasiside oli ilmselt meeldiv?

Oli küll, kuigi ma kahtlustan, et rohkem imetleti minu vanust kui mängu. Aga et kas ise jäin rahule? Ei, niisugust esinemist ma ei mäleta, millega rahul oleksin olnud. Alati jääb midagi kripeldama, et esinemisele järgneval ööl lahtiste silmadega lage vahtides kõik jälle üle mõelda...

Intensiivne oli mu kontserttegevus aastatel 1956–1976, mil andsin igal aastal Estonia kontserdisaalis klaveriõhtu. Edaspidi muutusid need juba hõredamaks.

Praegu ei saa ma oma vormi kuigi heaks pidada, harjutamine toimub rohkem mõttes kui pilli taga. Igapäevasest fuugade mängimisest oli eespool juba juttu. Ära võiks märkida ka minu soolo-CD “Ricordanza” aastast 2000.

Milline muusika teile praegu meeldib?

Et muusikat kuulates sellega kaasa minna, peab olema sisemine valmisolek, mis igal päeval võib olla erinev. Üks asi on, mida soovin ise mängida, teine asi, mida tahan kuulata. Üldiselt olen nõus kuulama igasugust muusikat, kui see mind kõnetab. Kui autoritest rääkida, siis lemmikuteks on Johannes Brahms, Gustav Mahler ja Oliver Messiaen, aga nende kõrval ka Chick Corea ja Ravi Shankar.

Küll ei kannata ma taustamuusikat, seda muusikalist tapeeti, mida meile tänapäeval kahjuks pakutakse söögi alla ja söögi peale.

Saab muusikat üldse õpetada?

Kuna olen olnud pea pool sajandit klaveriõpetaja, elan tänapäevani lootuses, et muusikat saab õpetada. On vaid oluline selgeks teha, mida muusikaõpetuse all mõelda.

Selle põhjalikum lahtirääkimine sobiks juba paremini mõne teise trükisõna veergudele, aga kui lühidalt väljenduda: võib õpetada pillimängu tehnikat, suunata muusikalist mõtlemist, ergutada loomingulist lähenemist, anda mitmekesiseid vajalikke muusikalisi teadmisi.

Olen õpetanud noori muusikuid Eestis ja Soomes ning koostanud neile klaveriõpikuid, ühe neist ka koos oma isa Riho Pätsiga, seda aastal 1975. Ühe õpiku pealkirjaga “Algus” koostasin üksi, ja kolm, mis said nimeks “Pianosta lentoon”, koos Soome kolleegidega.

Lootuses parandada meie muusikaõpetuse kvaliteeti olen aastaid korraldanud õpetajate täienduskoolitusi ja koos kolleegidega neis ka osalenud.

Käidud teelt sarnanete paljuski oma isaga.

Isa oli mulle juba päris varases lapsepõlves suur eeskuju. Ta mängis ise klaveril väga palju lugusid, andis esimesi näpunäiteid klaverimänguks ning muusikaliseks loominguks. Isa mõju on minuga terve mu elu kaasas käinud niisamuti, nagu ta suunanäitajana pikema aja vältel mõjutas kogu Eesti noorte muusikaharidust.

Kannatajaks olid mu lapsed. Kellele võis küll meeldida kinnise ukse taga tundide viisi klaverit harjutav ema ja köögis keema pandud, kuid põhja kõrbevad kartulid?

Isa eeskujul ilmusid ka minul lastelaulikud, klaveriõpikud, kontserdiarvustused ja mõned raamatud nagu “Riho Päts sõnas ja pildis”, “Klaverijutud” ning nüüd viimane, alles tänavu ilmunud “Äraspidi tuultes”, mille sisuks on artiklid muusikast ja muusikutest.

Aga mind on mõjutanud ka mu ema Made Päts, kes lauluõpetajana esitas sageli raadios eesti autorite lastelaule ning koostas lastele kuuldemänge.

Nähtavasti olen ka ise sellest “haigusest” nakatunud, sest nõustusin ettepanekuga olla Eesti Filharmoonia mudilaskontsertide abonementsarja koostaja, juht ja esineja aastatel 1986–1991. See oli pikk ja omamoodi huvitav aeg.

Milliste lootustega te aga omal ajal alustasite?

Ootused ja unistused, kuhu me kõik pidevalt püüdleme, on kusagil kaugel ees. Neil on aga kalduvus kogu aeg eest ära minna.

Olin pianistina päris heas seisus, mu õpingud konservatooriumis jõudnud lõppjärku, kui see kõik poliitilistel põhjustel järsult ära keelati. Nii sidusin end olude sunnil vene rahvamuusikaga kauges Venemaa külas.

Kuid seal polnud keelatud kasvatada lapsi. “Kvalifitseerusin siis ümber” emaks, “saavutades” lõppkokkuvõttes kaks tütart ja kaks poega – Ele ja Kaja, Paap ja Mikk. Pole ju paha!

Areneva pere kõrvalt oma eriala juurde tagasi tulla, kui selleks ükskord võimalus avanes, oli tõenäoliselt väga vaevaline?

Kui, siis saavutuseks tohiks ehk olla see, et olen kogu oma elu julgenud teha seda, mida olen tahtnud ja armastanud.

Vahe oli veninud ohtlikult pikaks, seda nii ajaliselt kui ka sisuliselt. Nüüd tuli taas korrapäraselt klaverit harjutama, lausa treenima hakata, valida sobiv repertuaar. Minus endas oli vaja üles äratada uinunud muusik.

Kannatajaks olid mu lapsed. Kellele võis küll meeldida kinnise ukse taga tundide viisi klaverit harjutav ema ja köögis keema pandud, kuid põhja kõrbevad kartulid?

Aga muusikaalased nõuanded oma lastele?

Need on osutunud ülearuseks, kuna kõigi mu laste muusikaline tee on kulgenud mööda eri radu ja valitud lemmikutes on nad olnud küllalt enesekindlad. See küll ei tähenda, et ma mõnikord pole saanud vältida oma arvamuste vaheletorkimist.

Pisteliselt on meie pere oma tegemistes osavõtlik, oleme vastastikku huvilised. “Ajagraafiku põhiselt” suhtleme ning meil on lastelaste ja lastelastelastega ka iga-aastane traditsiooniline pere suurkokkutulek, kus keegi meist ei pääse sõbralikust seniste saavutuste kohta aru andmisest.

Mida loete oma elu suurimaks saavutuseks?

See on ränk küsimus. Pean tunnistama, et ma ei leia enesel mingeid märkimisväärseid saavutuste tundemärke olevat. Kui, siis saavutuseks tohiks ehk olla see, et olen kogu oma elu julgenud teha seda, mida olen tahtnud ja armastanud.

Kuidas näevad välja teie argipäevad?

Teen seda, mida igal inimesel on iga päev vaja teha, et elus püsida. Aga ma ka loen väga palju.

Mida loodate?

Eelkõige seda, et maailmas valitseks rahu. Et lõpeks tülitsemised võimu, raha, usu ja inimõiguste pärast. Et lõpeks metsade maharaiumine, autodega rahva sekka tormamine, elavad inimplahvatused.

Lootus on praegu küll häirivalt õrn, kui mitte öelda, et peaaegu olematu. Viimast kinnitab mu meelest ennasttäis valitsejate entusiasm oma heaolu nimel askeldamisel.

Maalehe lugejale soovitate aga …

… seda, mida iseendalegi: toituda tervislikult, tegelda järjekindlalt hommikvõimlemisega või mingi sporialaga, viibida rohkem looduses ja vaadata vähem televiisorit.