Mul on meeles pilk, millest sain enesekindlust tükiks ajaks. Oli aasta 2006. Rahvusvahelist teatripäeva tähistati Kuressaares. Lembit Ulfsak seisis seal kusagil väikeseks jääva saali tagareas. Ma olin laval just kohmanud, et näed, milline elu, tahtsin näitlejaks, aga nüüd teevad mu kriitikuks... Ja siis kohtusid meie pilgud. Ta naeratas ja see oli mulle tähtis. On siiani, aga sellest me mitte kunagi omavahel ei rääkinud. Elle Kull: "Lembit mängis sellise kergusega, et kogu trupp oli elevil. Ta ei armastanud tähelepanu, ei nautinud suurt seltskonda, aga see tema peaaegu lapselik ehedus, suur sisemine soojus, tundlikkus, hea huumorimeel, eneseiroonia ning inimlik tarkus kumas temast välja." Leonhard Lapin: "Lahkus minu lapsepõlve parim sõber. Nagu sukk ja saabas kogu aeg koos, tegime igasuguseid vempe." Marje Metsur: "Noorsooteatri aegadesse jäi väga palju ühiseid töid. Ta oli nii sarmikas ja nii andekas inimene, samas nii lihtne."
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel