Kaheksa aastat tagasi (2009) ilmus Margus Mikomäelt “Koguja raamat”, mis sisaldas autori vestlusi 19 eesti teatriinimesega. Sellise alapealkirjaga on Mikomägi varustanud ka oma järgmised teosed – intervjuude- ja portreedekogumiku meist ida pool asuvas kultuuriruumis tegutsevate tuntud lavakunstnikega – “Minu venelased ehk Ühe parve linnud” (2014) ning äsjase “Mina olengi regilaul”.

Kui eelmistes raamatutes “kogus” autor põhiliselt oma vestluskaaslaste mõtteid, siis seekord on kaante vahele saanud tema enda mõtisklused ajast ja inimestest. See raamat on vormilt üsnagi kummaline – autor on aluseks võtnud viimastel aastatel tema enda ajakirjanduses avaldatud publitsistika ning seda nüüd uuesti läbi kirjutades seadnud eesmärgiks luua fragmentaarne, kuid sisuliselt siiski katkematu mõttejada, mis fikseeriks meid, regilaulurahvast, iseseisvuse taastanud Eesti kolmandal aastakümnel.