Iga hetk Simson von Seakylli elulooraamatuga on puhas nauding. Kogesin seda lugedes korduvalt. Ja lausa seitsmel moel.

Andres Pulver.

Kujundanud Andres Tali.

288 lk.

Tammerraamat.

Esiteks

Raamat pakub mitmesuguseid seiku ühe meie omapärasema kunstniku skulptor Aivar Simsoni alias Simson von Seakylli ehk Seaküla Simsoni elust. On kurja ja koledat nagu sõdurielu Afganistanis. Aga on ka rohkelt vahvat ning värvikat. Ja kui palju poeetikat on väliselt karuse mehe esmapilgul tahumatuna näivas hinges. Ning peamine: “Ükskõik mida teed, ikka peab väike kiiks sees olema.” See Seaküla Simsoni korduvalt välja öeldud mõte on võtmeks tema tegude ja taieste mõistmisel.

Tore ja hariv on lugeda, kuidas Jõhvis kasvanud marakratist sai sõjamees ohtlikus Afganistanis ning hiljem aina enam tuntust koguv kunstnik.

Teiseks

Ja kui palju poeetikat on väliselt karuse mehe esmapilgul tahumatuna näivas hinges.

Raamat pakub rohkelt rahvalikku ilustamata emakeelekasutust, mida mõni peenema tajuga tegelane võib ka räigeks ropendamiseks nimetada. Aga ehe ning kujundlik keelekasutus kuulub Simsoni imago juurde, on tema n-ö firmamärk, mis tegelikult kõlab, nagu kunstipärane rahvakeel peabki kõlama.

Kui kuulus sõnaraamatukoostaja Wiedemann veel elus oleks, saaks tema keelekogu Simsoni sõnakasutusest rohkelt rikastavat lisa.

Kolmandaks

Raamatus on palju kenasid ja kirglikke ülevaateid Simsoni taieste sünnist. Näiteks Jõhvi “Hirvest” ja Rakvere jalgrattaga poisist. Sinna vahele mahuvad ka “Pöffihunt” ja Neeruti “Kalevipoeg”, sekka Eesti ühed parimad loomaskulptuurid – “Sittuv koer” ja “Armunud märtsijänes”. Kõik lood on tarvilikud võtmed, mõistmaks Simsoni hinge ja loomenatuuri.

Neljandaks

Raamat pakub hulganisti häid ja kirkaid fotosid nii Simsonist enesest kui ka tema taiestest koos autoriga ja ilma autorita. Kunsti on muidugi võimalik pildistada tuimalt ja igavalt, ilma kireta. Simsoni raamatus on kõik oi kui huvitavalt üles võetud!

Viiendaks

Kogu raamat on visuaalselt lihtsalt väga ilus, nauditav. Mulle on meelde jäänud kirjastaja Tiina Tammeri oluline ütlus: “Me tahame välja anda ainult ilusaid raamatuid, sest koledaid raamatuid on maailmas niigi palju!”

Kirjastaja on sõna pidanud. Selle raamatu puhul on iga kujundusdetail paigas.

Kuuendaks

Omaette väärtus on muidugi see, kuidas raamatu autor, tubli reporter ja hinnatud mälumängur Andres Pulver end ridade taha peidab, aga samas on lugemisel tema pidev kohalolu hästi tajutav. Ka tarvilistele detailidele on ta osanud tähelepanu juhtida.

Oluline pole üksnes see, et üks Eestimaa väärt kant on saanud kolme üllitise võrra rikkamaks, vaid et neis kõigis kolmes on juttu Virumaa viimasest poolsajandist.

Aga samas laseb autor särada just sellel, kes seda eriti hästi oskab – Simsonil.

Seitsmendaks

Aga muidugi ei saa ma kuidagi märkimata jätta üht väga erilist tähelepanekut. Nimelt on Virumaal sel aastal kirjandusteostega üliväga vedanud. Kahe raamatu kõrval – “Minu Virumaa” (alapealkirjaga “Üks poiss. Üks vanne. Üks maa”) ja “Virumaa viguriga lood” – on nüüd siis ka kolmas Virumaa-teemaline raamat “Põrgu katlakütja” ehk “Simson von Seakylli elu ja võitlused”.

Oluline pole üksnes see, et üks Eestimaa väärt kant on saanud kolme üllitise võrra rikkamaks, vaid et neis kõigis kolmes on juttu Virumaa viimasest poolsajandist.

Ja tegelikult on mõned neis kolmes raamatus kajastatud sündmused lausa kattuvad, näiteks Seaküla Simsoni loodud skulptuur maestro Arvo Pärdist ehk jalgrattaga poisi püstitamine Rakvere keskväljakule. Kõigis kolmes raamatus on see üllatavalt isemoodi kirjas. Samas võin kinnitada, et autorid ei ole oma tegevust ja jutte mitte mingil moel kooskõlastanud.

Aga neist kolmest raamatust kokku sündinud tulemit julgen nimetada lausa Virumaa triloogiaks anno 2018.