Tekst ja fotod Nicolas Pernot.

Tõlkinud Elina Laanes.

Toimetanud Velve Saar.

176 lk.

Hea Lugu.

Prantsusmaalt Alsace’ist pärit seikleja ja fotograaf, giid ja lektor Nicolas Pernot on kaasaegne nomaad, kes juba kümmekond aastat on kolinud ühelt maalt teisele, külastades maanurki, kuhu turistid tavaliselt väga harva tee leiavad. Hingelt reisimehena jääb ta paiga atmosfääri tajumiseks kohale kuudeks.

Pärast pikemalt Leedus ja Pakistanis elamist suundus ta Tadžikistani.

Jutustada võib mitmel moel

Trans-Siberi raudteereisi käigus jõudis Pernot Baikali järveni, kus Olhoni saar oma vaikuse, elanike ja kliimaga meelitas teda paigale jääma.

Lugusid jutustada võib mitmel moel. Üks kaunimaid viise on teha seda piltidega, kõnekate fotodega. Nicolas Pernot’ fotod toovad meieni eri iseloomuga maastikke, looduse vaimustava ilu ja selle tekitatud emotsioone. Kunst on see asi, pluss midagi muud.

2005. aastast asub Ogoi saarel budistlik stuupa. Foto: Nicolas Pernot

Nicolas Pernot’ fotoraamatus näemegi esialgu seda asja, kõnekaid pilte. Maailma üht suurimat looduseimet, võrratut Baikalit on pildistatud kõigil aastaaegadel. Talv. Jääkoopad, helkiv ja justkui lõppematu jääkate järvel kogu oma visuaalses kirevuses. Lumme ummistunud kalmistud. Väikebussi vajumine jääprakku. Inimestel on surm silme ees. Vabapidamisel hobused traavivad keset lumivalgeid välju. Vahva talisupleja eirab pakast.

Teismeline puhkab oma rikki läinud mootorrattal Ural, oodates, et isa tuleks ratast parandama. Foto: Nicolas Pernot

Muidugi ei jää kevad talvele alla. Tagasihoidlikud, kuid see-eest maruehtsad külad, mis ei ole üles mukitud turistide tarvis. Tõsielu oma sajaprotsendilises reaalsuses. Ajast-arust tsiklid, tsaariaegne raudtee, millel nüüd tsuhhitab muuseumiparavoss.

Järv on üsna ettearvamatu ja igal aastal jääb kalureid ohtlike tormide lõksu. Rannikul on mitmeid mälestusmärke kadunuksjäänutele. Foto: Nicolas Pernot

Ja mäed, päikeses säravad mäed. Baikali ahelik, mille tipud on lumised kesksuveni. Mägede jumalik peegeldus järvepinnal. Suvitajad, õigupoolest hipsterid, neist paljud seljakotirändurid, kes ei vaja mugavusi ja tärnihotelle. Baikali põlisrahvas, burjaadid, ning mahajäetud sadamakohad, mille tontlikkus lisab kogu saarele müstikat.

Puu on püha. Sõlmi tema ümber lint ja esita oma soov. Šamanistikke uskumusi peegeldavad värviliste lintidega kaunistatud tootemisambad ja puud. Foto: Nicolas Pernot

Kuldne sügis. Budistlikud ja šamanistlikud pühapaelad lehvivad palvekohtades puudel ja stuupadel. Šamaanid prõmmivad sakraaltrumme. Fototabamus on nii täpne, et teeb pildi ikooniks. Justkui kuuleks põrinat.

Ravitsejad, ennustajad, nõiad... Foto: Nicolas Pernot

Rohkem kui lihtsalt foto

See ongi see miski muu, mis muudab selle asja kunstiks. Ja seda kunsti õhkub kõigilt Pernot’ fotodelt. Professionaalsus ruudus. Ei, isegi kuubis.

Šamaanid on ennekõike surnute ilma tõlgid elavate ilmas. Foto: Nicolas Pernot

Pilt peab vaatajale looma kohaloleku tunde ning see raamat just seda teebki.

Jäärüsi ja tohutud stalaktiidid koopasuus. Foto: NICOLAS PERNOT TRAVEL PHOTOGRAPH

Olen Baikalimaal giidina käinud mituteist korda, kuid neid pilte aina vaatan ja vaatan, alati leian endale ikka kõvasti üllatavat.

Endistel metshobustel on tänaseks omanik, kuid nad elavad siiski vaba looma elu. Foto: Nicolas Pernot

Lihtsalt võtab laulma: “Seal Siberis Baikali taga…”