Jaan Sudak.

95 lk.

“Lähme õhta sängü ning Kutu valvab painajad. Äkest miä tunnõ, akkab tulõma ning ütlesi Kutule: “Ai, ai raibõ, tuli miolõ piäle, lüe nüüd!” Tämä mõtlõn, et äigäb tal piä lõhki. Tämä kuuln, et uksest tuln, ahjust läin ümber, paras poiss oln. Aga painaja sjõnd laseb leüä! Siukse paugu pann vasta, et päräst nädäl aega oln russikas tuim. Lapsed kõik kargasid rüekmä.”

Ajal, mida mõni hallipäine kihnlane veel meenutada võib, toimus omavaheline arveteklaarimine poolunes. Kes valdas luupainajaks käimise oskust, võis kas või kogu pika sügise vaimuna naabrit kägistamas, juustest kiskumas ja hammustamas käia. Ohver teadis ise, kellele ta selleks põhjust on andnud: “Tead miks meitel tuli või? Me keerasime ise... Väiksed napsumehed ning me keerasime väikse vända kogo, saad aru? Siis tuli meite hinge kallale. Tasus meitele.”

Painajaks käimise põhjused

Luupainajast räägitakse tänapäeval kui unehalvatusest, kus meel ärkab, aga keha mitte. Seda tüüpi halvatus tekib igas sügavamas unes selle tõttu, et voodis lebajad ei teeks järele neid liigutusi, mida nad unes näevad.

Kui kole olek ärgates üle ei lähe, on õnnetu ärganu liikumisvõimetu ja võib tunda, et miski surub ta rinnale. Hingata on raske ja karjuda võimatu. Kui lisaks mõne hallutsinatsiooni näed, on arusaadav, miks olukorda kogu maailmas müstiliseks peetakse.

Kihnu saarel aitas painajaks käimine hoida sotsiaalset tasakaalu – kehvemas seisus külaelanik sai end niimoodi teiste ees kehtestada. Kui painet enam välja ei kannatanud, läks vähemaganud kannatanu külatänaval painajamehe juurde ja lubas maha lüüa: “Kas sa jätäd selle amõti maha või ühti!” Siis too teadis, et selleks korraks on teist piisavalt kollitatud.

Tekib küsimus, millest on tulnud autori huvi kihnlaste luupainajapärimuse vastu. Kas on see soov teadlase kombel kõigele arusaamatule ratsionaalne seletus leida või hoopis lootus vana kunst magistrikraadi tehes ise selgeks õppida (petteks natuke teaduslikku teooriat juurde kirjutades)?

Kihnlaste heietused on lõbusad ja tekitavad põnevust ning müstikahuvi. Tegelikult ei saa raamatus ümber ka veenvalt kõlavast teaduslikust lähenemisest. Teadus seletab luupainajaid nii, et inimese kogemus tuleneb sellest, mida küla sama asja kohta räägib.

Sellele tuginedes saab fantaasia enda hirmuööd samamoodi seletada. Tulgu kohutav rinnalerõhumise ja liikumishalvatuse tunne tegelikult viltu magamisest või nihkes närvidest, süüdlaseks võib teiste eeskujul pidada ikka näiteks Kiärä vana Jõnni.

Koos kirgaste lapsepiltidega on see raamat väga kena annus lootust, et esivanemad ikkagi oskasid lisaks painajale muidki trikke teha, vahest lausa madudega rääkida.

Jõnni kõrval olnud teisigi oskajaid, aga see vana oma oskust ei varjanud, näitas kõigile: “Jõnn ütles, et kuimtõ uskudõ, et tämä painaja ollõ, käskis jõulu laupä kirikust koo jäädä, õhta kellä seitsmest tämä tullõ Elsele piäle. Mia jäi kua koo: uatama. Nenda kui kell seitse lei, oli painaja Else piäl.”

Tasakaalustamaks Jõnni ja teiste pärimusjagajate õudusjutte, pistan siia vahele, et teaduslikku selgitust leiab raamatust rohkemgi ning kihnlaste lood satuvad vahel üksteisega vastuollu. Samuti leidus kihnlastegi seas juba sajandi eest hulk skeptikuid, kelle jaoks on jutud painajast lihtsalt lihtsameelsete meelelahutus. Vähemalt niikaua, kui pole ise kogenud.

Painajad saarelt kadunud

Kahju on sellest, et uurijad pidid Kihnul ringi käima võõrastena, mistõttu oldi nende suhtes umbusklikud – konkreetseid nimesid ei nimetatud. Intervjuud salaoskust tunnistava painajaga ei sündinud. Uurimistöö tegi raskemaks ka see, et suurem osa painajaid olla saarelt kadunud pärast Esimest maailmasõda.

Koos kirgaste lapsepiltidega on see raamat väga kena annus lootust, et esivanemad ikkagi oskasid lisaks painajale muidki trikke teha, vahest lausa madudega rääkida. Autor tunnistab lõpuridadel, kuidas temalegi saarel painaja peale hakkas tulema, aga kohalikelt kuuldud tarkusetera abil sai Jaan halvima ära hoida.

P. S. Kas on viimane võimega kihnlane esivanemad ja järeltulijad reetnud ehk painajaks käimise oskuse pärandamata jätnud? Kui mõni oskaja veel leidub, siis palun tule luupaina mind ühel ööl! Kirjuta mulle (võib anonüümselt) ja ütlen, kus ma elan ning mis kell magama lähen.