Ise ta ju kunagi neid moodsama aja vanuseklasse tutvustas. Ei mäletagi enam, kus ja millises seoses. Noorus kestvat 45. eluaastani, arvan sellest tekstist mäletavat. Nüüd kukub Mutil endal 18. veebruaril 65.

Sellega seoses meenus, et nüüd saan talle tagasi teha. Nimelt... Aga ei. Las ta veel olla. Küll jõuab, nagu öeldakse.

Alustan algusest. Möödunud sajandi seitsmekümnendate teine pool, see tähendab sotsialistliku impeeriumi hallilt allamäge veerev hallaperiood. See oli aeg, mida kattis tõbise Brežnevi halva diktsiooniga jutujõmin peatselt saabuvast kommunismist ühtsele venekeelsele nõukarahvale ja mil kirjandus oli Eestis (ENSVs) arusaadavatel põhjustel mitu korda olulisem kui nüüd; aeg, mil meie nn kuuekümnendike põlvkond oli ennast juba tõestanud, juba hargnenud, juba pisut-pisut kulunudki.

***

Selles tardunud aegruumis hakkasime millalgi küsivalt ringi vaatama – et miks pole uusi tulijaid, uusi ja säravaid ja missioonikaid? Küsimus oli õhus, küsimus oli trükisõnas. Ükskord, mäletan, tuli see taas teemaks Loomingu suitsunurgas – tollal oli linnasüdames asuv toimetus otsekui klubi, kust sageli läbi astuti. Juturingist möödus keeletoimetaja Aino Tennov, muigas ühte suunurka ja ütles: üks juba kohe varsti tuleb. Ta teadis, mida rääkis. Tema oli juba lugenud.

Mutt on Kirjanik taeva armust ja iseenese tugevast tahtest.

Varsti lugesime meiegi. “Fabiani õpilane” oli see jutt. Fabian oli tulnud, et jääda. Palju hiljem, juba kapitalistlikus Eesti Vabariigis kandis isegi Harju tänava raamatupood mitu aastat nime Felix ja Fabian, s.t Thomas Mann ja Mihkel Mutt, eks ole. Mutt elab siiani samas majas. Edevus? Ka seda. Aga pigem on see stiil sõna uhkemas ja iroonilisemas tähenduses.

Niisiis, Fa... vabandust, Mutt oli tulnud. Et jääda. Ta tuli Tartust, mõrkjas voltäärlik muie näol, võõrsõnad ja uudsed kultuuriterminid tosinakaupa suus. Kui ta üldse kellegagi rääkida soovis. Algul me pelgasime teda. Kes rohkem, kes vähem. Tundus, et tema parim sõber kirjanike seast oli Mati Unt. Mis oli ka loomulik. Mõlemad geniaalsed, mõlemad Tartust, mõlemad postmodernistid – viimast hakati väitma küll palju hiljem.

Neil oli ka üks ühine lugu rääkida: kui väike Mihkel esimesse klassi läks, siis viinud teda käest kinni hoides avaaktusele abiturient Mati. Pärast Undi surma (2005) küsisin järele. Mutt muigas ja ütles: see oli meie enesemüüt.

***

Olen aastakümneid olnud Mihkel Muti püsilugeja. Olen mitut puhku tema raamatuid retsenseerinud. Ükskord kirjutasin niimoodi.

“... loomulikult on “Prog­ressiivsed hiired” satiir. Ons Mutt oma proosas tegelikult muud üldse viljelenud – või pigem – on see tal teistmoodi välja tulnudki? Satiir on ta saatus.

Siinkirjutaja oli lugejana delikaatses olukorras. Nagu Muttki, olen ennast pikaks ajaks väga otseselt ajakirjandusega sidunud, omal ajal päris tihedalt kokku puutunud ka konkreetse miljööga, mis aimatavasti andis impulsse (et mitte ütelda ainet) sellele romaanile. Siiski kinnitan, et madalad äratundmisrõõmud ei hakanud lugedes kuidagi domineerima.

Mutt pole ikka veel “moest läinud”. Mis näitab, et ta läheb lugejale korda. Mõrkjast irooniast hoolimata.

Mis puutub siia postmodernism, helde taevas! Mutt on Kirjanik taeva armust ja iseenese tugevast tahtest. Värs­kendasin mälu Vikipeedias. Teoste loetelu pikemgi kui oletasin. Preemiaid vähem kui arvasin. Proosa eest võinuks neid küll rohkem olla.

Mõnes mõttes oli Muti loomeriiul väga klassikaline. Kuidagi XX sajandi alguse mallide järele lõhnav. Romaanid, novellid, lasteraamat, reisijutud, mõttelood elik kolumnid, mitu köidet mälestusi. Lisaks mõned näidendid (mida minu teada pole lavastatud – kas ehk seepärast, noor Mutt oli ülikarm teatrikriitik?), üks telefilm, kaasautorlus kahes seriaalis... On ta ka luuletanud? Pole aimugi.

***

Ime küll, Mutt pole kuigi pikalt olnud vabakutseline. Olnud koguni uue Eesti esimese erakirjastuse Kupar üks juhte. Enamasti aga toimetanud ja peatoimetanud. N-ö seisuse- ja saatusekohaselt. Viimati Sirpi ja Loomingut. Esimest ehk liigagi elitaarselt, teist nii, nagu kirjanike ühistribüüni peabki – ülidemokraatlikult.

Mutt pole ikka veel “moest läinud”. Mis näitab, et ta läheb lugejale korda. Mõrkjast irooniast hoolimata. Muide, minu jaoks oli siiani mõjukaim tema “Rahvusvaheline mees” (1994). Lennart, kes tantsis Eesti iseseisvaks! Vau!

Nüüd siis “Eesti ümberlõikaja”. Romaan, mille puhul meie president Kersti Kaljulaid ühel avalikul esinemisel natuke imestas, et Mihkel (nii ütleski) on jätkuvalt iroonilis-skeptiline (oma riigi ja rahva tuleviku osas, millest oli põhijutt).

Mina tean ammu, et Mutt on kirjanduslik missioonimees. Seda juba ammu-ammu. “Ümberlõikaja” puudutas, liigutas, ärritas mind. Kirjutasin e-kirja.

Mihkel Mutt, jaanuar 2016. Foto: Andres Putting

Armas Mihkel.

Mäletan millegipärast hästi, kuidas sa millalgi 80ndate algul ühel soojal suvepäeval meie toonases suvekodus Kiisal käisid. Tallinnfilm pakkus sulle mu “Corrida” järgi stsenaariumi kirjutamist (ja hiljem lõi va Neuland su käsikirja tagasi, et siis üsna selle põhjal enda oma kirjutada). See selleks.

Oli hele ja soe suvepäev, rääkisime millestki, kõndisime natuke ringi. Olid noor (minust siiski ligi 10 aastat noorem), superandekas, üli- ja üleharitud, paljutõotav, aga siiski ka juba natuke rahunenud, sa rääkisid veidi vähem võõrsõnadest kubisevas filoloogikeeles kui mõni aasta varem, siis, kui sa meie sekka ilmusid ja kiiresti meie põlvkonda sulanduma hakkasid…

Nii. Siis saatsin su jaamaperroonile. Ootasime rongi, millega pidid Tallinna tagasi sõitma.

Ja äkki küsisid sa mulle pingsalt otsa vaadates – ütle, mis tunne on olla väljasureva rahva kirjanik?

Sina olid just selleks saanud. Läbi “Fabiani”.

Ma ei mäleta, mida ma vastasin. Olin selle küsimusega ennast juba aastaid hingepõhjas … vintsutanud, venestamise jõhker tippaeg. Usun, et just selle küsimuse pärast sukeldusin mõne aja pärast sellesse sumasse, mille nimi on nüüdseks poliitika. Või lähiajalugu.

Nüüd, 30–35 aastat hiljem, kirjutasid just sina raamatu, milles kujutad üht võimalikku (ja väga tõenäolist) stsenaariumi sellel väljasuremise rajal. Hoopis teised aegruumis, omas riigis.

Kuramuse kurb ja samas kuramuse ilus raamat.

Tänan Sind, Mihkel.

Ja pane samal tasemel edasi, kuniks jaksu.

***

Siinkohal on sobiv lõpetada, eks? Ah jah, päris alguse juurde minnes. Saan nüüd Mutile tagasi teha. Peaaegu 15 aasta eest, kui sain 60, õnnitles Mutt mind Postimehes kui kirjanduslikku dinosaurust. Nüüd saan vastata, et ise ta on juba mitu aastat dinosaurus, aga seejuures hämmastavalt elujõuline!