Anne Kesküla

84 lk

Hea Tegu

Loo pealkiri annab ette suure ülesande, kuid artikli maht mu arvutiekraanil on üksainus lehekülg. Loo ajend aga uue luule, uute autorite märkamine. Ja taipamine, et ehk ei ole mõni neist sellesama küsimuse peale – mis teeb luulest luule? – eriti mõelnud.

Kedagi luuletamise juurest eemale ehmatada ei tahaks, nii et nimed jäävad välja. Ehk leiab siinsest jutust hoopis tuge, et minna edasi, kaugemale ja sügavamale oma esmasest õhukesevõitu julguse(trüki)proovist. Endalegi on hea see küsimus esitada – ja püüda vastata. Keegi pole ju lõpuni valmis.

Aeg-ajalt näib, et algajad luuletajad loevad vaid oma põlvkonna autoreid siinsamas ümberringi. Üksnes sellele toetudes jääb tulemus kõhetu. Kes on moodsa kirjanduse kõrval huvitunud klassikast Eestis ja kaugemal, ei kipu oma tehtut välja andma esimese hingetõmbega – loetu kasvatab kõrgemad nõudmised.

Taipamine, et selsamal teemal, mis meeles mõlgub, on varemgi kirjutatud – elamuslikult, isikupäraselt, vormiliselt täpselt, samas loomulikult, võrratult ja lihtsalt väga hästi –, paneb enesepildi paika. Ilmselt on ka üksikuid erandeid, kes särava teksti kirjutamiseks ei vaja kuigi palju impulsse endast väljastpoolt.

Triin Paja

96 lk

Kultuurileht

Et tunne oleks avar

Mis siis teeb luulest luule? Tihedus. Mitmekihilisus. Tun­ne­tus. Pakun välja kujundlikke võrdlusi. Ühtainsat luuletust lugedes võiks tekkida võrdluspilt, et seisame kõrghoone katusel. Sõnad on sealsamas, üleval, need võivad olla kõhedaksvõtvad, ent kaunid, nagu mõni vanaaegne veesüliti; või plinkida ärevalt nagu neoontuled.

Aga sõnadest edasi vaadates, katuseservalt allapoole, avaneb linnamelu kogu oma kirevuses, ja tunne on avar.

Luule võib olla nagu jõgi. Sõnad on veepind, läiklev või hoopis tume, kiire või aeglasema vooluga. Sügavuti pinna alla vaadates haarab pilk elurikkust. Seal hõljuvad taimed ja vilksatavad kalad, terane pilk näeb vesilikke, märkab päikesepeegeldusi voolus ümaraks lihvitud põhjakivide vahel.

Luuletükk võib olla ka nagu Napoleoni kook, kus lehttaina krõbedad kihid vahelduvad pehme õhulise kreemiga, ja üllatuseks on meister kihtide vahele lisanud mahlakat moosi.

Väga suure õnne korral suudab luuletaja esile manada asju, mis ei pruugi olla argikeeles äraseletatavad.

Luule võlu on olemuselt lihtne, kuid saavutamise mõttes keeruline – vaid väheste sõnadega saab luua terveid maailmu, elusid, äratada kujutluspilte, aidata lugejal näha iseennastki. Väga suure õnne korral suudab luuletaja esile manada asju, mis ei pruugi olla argikeeles äraseletatavad.

Aive Antsov

68 lk

Mõni poeet on prohvet. Mõni nagu hea naaber, lähedane, oma. Kirjutab nõnda, et võib tunda – nii kirjutaksin isegi! Lugu loeb. Kes juba kirjutab, sel peab rääkida olema lugu.

Kirjutamistee alguses kipub kummitama enesekesksus. Mu pikaaegne kolleeg, filmimees ja luuleuurija, mitme luuleantoloogia koostaja Vallo Kepp ütleb autori liigset enesele keskendumist iseloomustades halastamatult: “See on sonimine vitriinaknal, see ei ole luule.”

Iseendast luuletavad ka kogenud autorid, selge see. Ent kogumikku koostades tasub vaadata koostisosi – kui palju on seal lugusid endast, kui palju muust. Sellega on lihtne vaielda ka – iseendast on läbi aegade välja antud suurepärast kirjandust. Siin on eelduseks suurem kogemus, või siis meeletu anne, kus autor annab ennast kirjutatu teenistusse – siis ei loe ego, vaid lugu.

Andra Teede

70 lk

Jumalikud Ilmutused

Unustada kõik soovitused

Kirjutamise ajal toimuv ei ole äraseletatav. Kui püüda seda millegagi võrrelda, siis ehk peene koega, kogu seina katva gobeläänvaiba kokkupõimimisega – seal leidub üha uusi üksikasju, pilt on nii rikkalik, et seda ei ole võimalik korraga nähagi. Vaist on see, mis lisab üha uusi värve, mustreid, kujundeid – ja intellekt on lõim, millele kõik see toredus kinnitub.

Kirjutatu koosneb nähtust, kogetust, unistustest, lõpuni mõtlemata mõtetest, mis alles kirjutades kuju võtavad. Teadmised pakuvad tuge, annavad võimaluse kirjutamise ajal vabalt rännata. Küsimusele, miks üks luuletus võtab just sellise suuna, nagu ta võtab, ilmselt vastust ei leia. Ongi hea. Saladused kuuluvad elu juurde. Fred Jüssi on hästi öelnud: “Kõike teada on jumalate, mitte inimeste asi.”

Ja kirjutades tasub muidugi unustada kõik soovitused. Ka siinsed. Teadmised on alateadvuses niikuinii alles täpselt õiges kohas ja ilmuvad välja siis kui vaja. Just sel hetkel, kui käib sähvatus – terav ja vältimatu, mis annab märku uue luuletuse sünnist.