Praegu Iisraelis elav lavastaja Semjon Zlotnikov kirjutas selle näidendi 1978. aastal, nelikümmend aastat tagasi. Tänapäeval mängitakse seda menukalt kogu maailmas. Kavalehel antakse teada, et näidendi tekst on tõlgitud viieteistkümnesse keelde. Kui küsida, miks, siis ilmselt sellepärast, et neljakümne aastaga oleme kogu maailmas muutunud üha üksildasemaks.

Nõukogude ajal tehti naistraktoristidest kangelased. Naine traktoriroolis oli toona eriline meeste alale tungimine. Nüüd oleme inimesed ennekõike, sellised ühesugused ja võrdsed, targad ja tugevad.

Mul on tunne, et Semjon Zlotnikov kolmekümneaastaselt seda näidendit kirjutades ei pidanud kõige tähtsamaks vaatajatele meelde tuletada, et me siin maailmas oleme naised ja mehed. Nüüd, ise enda näidendit lavastades, teeb seda mu meelest.

Foto: ANATOLI ALHAZOV
See, kuidas Rain Simmuli tegelane otsib sõnu, et oma mõtteid väljendada – ta räägib vahel puhanguna eesti keeles –, on mänguline ja põnev. Lisaks rõhutab teineteisemõistmise raskuse mitmekordseks.

Kaks näitlejat, lavastaja, näidend ja lavastus lausa kingivad vaatajatele usku ning lootust, rõhutades mehe ja naise erinevat loomust, psüühikat ja füüsilist olemist ning seda, et just sooline erinevus on kokkukuulumise alus.

Lavastaja Zlotnikov on öelnud, et tõi Tallinna näidendi uue versiooni. Kui algvariandis tuleb mees naise juurde 15 minutit enne kokkulepitud aega, siis Vene teatri laval jõuab ta naise ukse taha nädal aega ja 15 minutit varem. Mida muud see ikka näitab, kui ajas kasvanud üksildust ja kibedat soovi seda jagada, et oleks mitte ainult kergem, vaid ka tervem ja õnnelikum elu.

Autor ja lavastaja Semjon Zlotnikov.

Kunstnik Anatoli Isaenko.

Osatäitjad: Larissa Savankova ja Rain Simmul (Tallinna Linnateater).

Esietendus 28. sep­tembril.

Rain Simmul – üks(ik) mees

Üsna olulise lisavärvi annab lavastusele see, et meest, kes naise juurde tuleb, ei mängi venelane, vaid Tallinna Linnateatri näitleja Rain Simmul. Naist, kelle juurde mees tuleb, mängib Vene teatri näitleja Larissa Savankova.

Lavastajast autori soov, et meil Eestis kohtuksid eri emakeelega naine ja mees, annab laval sündivale sügavust. See, kuidas Rain Simmuli tegelane otsib sõnu, et oma mõtteid väljendada – ta räägib vahel puhanguna eesti keeles –, on mänguline ja põnev. Lisaks rõhutab teineteisemõistmise raskuse mitmekordseks. Lähedusevajadus, otsimine, kaotamine ja leidmine on elu teemad igal juhul, olgu maailm kui tahes tehnilise progressi küüsis.

Elule annab värve melodramaatilisus

Lavastaja Zlotnikov on öelnud, et näidendit “Tuli mees naise juurde” on enamasti lavastatud kui üksinduse lugu, tema lavastab lugu armastusest. Nii ongi. Ta ei karda melodramaatilisust ega isegi kitši.

Armastuse lugu on lavastuses sees sõna otseses mõttes. Nimelt kasutatakse muusikalises kujunduses Erich Segali melodraama “Armastuse lugu” põ­hi­lugu. “Armastus on see, mis algab nii, et sellest arugi ei saa...” – küllap mäletate! Ja see muusika siis kõlab laval eri versioonides – on nii rütmiline tümakas kui ka romantiline kulgemine.

Lavastuses on stseenid, kus vihmavarjuga ja tolmumantlis mees, kaabu peas, seisab vihmasajus, taevas on hiigelsuur kuu ja naise korteris jõnksuga taevatrepp.

Foto: ANATOLI ALHAZOV

Mulle hästi meeldis see vanaks saanud mehe lavastajajulgus tuua lavale need üliromantilised teatraalsed vahepildid, mille üle meil enamasti on kombeks – küllap ka temal ja neil – irooniliselt muiata. Usk, et melodramaatilisus lisab ellu pinget ja emotsioone, teeb elu lõppkokkuvõttes elamisväärseks, oli selles lüürilises komöödias mu meelest rõhuga näidatud ja mängitud.

Naine – Larissa Savankova

Ma ei teagi, kas oleksin läinud “Mees tuli naise juurde” vaatama, kui seal ei oleks mänginud Rain Simmul. Võin küll öelda, et tema pärast läksin. Aga vaatama jäin hoopis naist mänginud Larissa Savankova muutumisi ja mängu. See, millise endast kõike andva kirega see näitlejanna laval armastas, jäi meelde. Ka see, milline partnerlus tekkis. Kord vedas Rain Simmul, kord Larissa Sa­vankova.

Põnev oli pealt vaadata seda (mida ju kuidagi teoreetiliselt ammu tean), mismoodi vene naise temperament ja emotsionaalsus eesti meest võlub ning samas hirmutab. Rain Simmul muidugi mängis seda kihvtilt ka.

Igatahes on mul nüüd nii, et tahan Larissa Savankovat ka edaspidi märgata. Ta on peenetundeline ja julgeb olla robustne. Ma usun, et nii Rain Simmuli kui tema jaoks on nende lavakohtumine ergastav. No nagu see nipp, et lavakujunduse osa, kus korteri remondi tarbeks kinni kaetud lindude pildid seintel ootamatult laulma hakkavad.

Ses lavastuses ei ole kurjust muide. Tei­neteisest möödarääkiminegi ei tulene vihast, vaid sellest pigem, kuidas oleme unustanud, et oleme mehed ja naised, ei märka seda ja teist.

***

Me Vene teatri kaubamärgiks hakkab kujunema eesti näitlejate osalemine lavastustes. Jaak Prints “Richard III”, Mari Lill lavastuses “Tuleb/Ei tule. Eesti Vabariik 100 aasta pärast”, Elina Purde lavastuses “Viimane korrus”. Teatri suvelavastuses Sagadi mõisas “Kuu aega maal” mängis kaasa Karl-Robert Saaremäe.

Küllap on Vene teatri koosseisus näitlejaid, kes saaksid eestlastest külaliste rollidega sama suurepäraselt hakkama, aga see valitud suund rikastab kindlasti lavastusi ja ka vene keeles mängimisega nõustunud näitlejate mängumaailma.

On ka vastupidiseid näiteid. Kõige eredamana meenub Nikolai Bentsler Eesti Draa­ma­teatri lavastuses “Välja­heitmine ehk Ühe õuna kroonika”.

Vene teatri juht Filipp Los ei oska või taha veel öelda, kes on järgmine eesti näitleja nende teatri laval. Küll ütleb ta, et And­rus Kivirähki “Eesti matust” hakkab lavastama Üllar Saare­mäe. “Ja seal ei mängi kaasa ükski eestlane,” lisab ta kavalalt.

“Eesti matus/Эстонские похороны” esietendus on planeeritud Vene teatri suurel laval 2019. aasta jaanuari lõppu. Näidendi tõlkis Boriss Tuch ja arvatavalt on see selle näidendi esimene lavastus vene keeles.