Põline tee kannab Võrumaal Veriora mõisa juurest Lepasaare raudteejaama. Tee ääres mõhnastikud, palumetsad, “palu”-lõpulised paigad – Palumaa. Kunagi leidus sealkandis, Leevi ja Orava vahel rohkem põllumaid, aga neist on jäänud vaid sammaldunud kivihunnikuid metsadesse … ja nüüdseks ka mälestusi metsavahikordonitest.

Seisad ja vaatad teda: eakal pedakal koor nagu krokodillinahk, ja vaatad üles: puud muudkui lähevad pilvede poole. Ilus mets! Ja paiga nimeks Ilumetsa. Samanimelise metskonna ülemale Kaarel Tiganikule jäi 1980ndate alguses silma männik, mille servas asuvaid puid oli vaigutatud – mis tähendas, et peagi järgneb lageraie.

See männik oli nii uhke, et Tiganik pani ta metsise mängualana kirja – mis tähendas, et lageraie jäi ära. Metsise tegutsemise jälgi oli metsaülem ümbruskonnas märganud küll, ja kuulnud vanemate elanike käest seal kunagi asunud savionnidest, kust Orava mõisnik mõtuseid passis.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel