Vahur Kersna

334 lk.

Kuna mu sõber on mitte ainult selge kõnega, vaid ka kiire kõnnakuga, pole mul praeguseni õnnestunud teda rohkem näha. Aga mõtteis kummitavad seda võimsamalt küsimused: “Kellele ma tegelikult peaksin kaasa tundma?” või “Kas igaüks ikka on oma saatuse sepp ja õnne valaja?”.

Urmas Ott sündis, võttis hoogu orbiidile jõudmiseks, hüppas enda maast lahti ja lendas tähena, mille killud veel praegugi pudenevad ja aeg-ajalt meie silma puutuvad. Oleme küll endamisi öelnud, et mis me sellest edevast telemehest enam kõneleme, aga teeme seda siiski. Kuulame, vaatame, loeme, mõtestame ja ehk ka mõistame.

Mida uut siis Vahur Kersna oma raamatus meile pakkuda suudab? Ehk järjepidevat info lisamist, mosaiigi kildhaaval kokku kandmist, käsitlust, et kui me iga viimast kui tõsiasja teame, ongi ajalugu valmis.

On see taktika, et tähelepanu ülal hoida, teemat otseses või kaudses mõttes müüa? Või hoopis järjekindel töö, mis aeg-ajalt väiksemaid, siis aga hoopis suuremaid tulemusi annab? Alati saab ju Kersnalt endalt küsida, aga mingi suurema tõe suunas näib ta sammuvat.

Mis aga on tõde, kui see ei puuduta tulemust, mida saab matemaatika meetoditega kokku arvutada? See saab olla vaid igaühes meis tekkiv pilt, millised olid meie aja kangelased, aga ka sellest, kuhu ise tahtsime jõuda ja kuhu tegelikult jõudsime.

Praegusel juhul jäävad kõnelejad, kellest avalikkusel eriti aimu pole, isiksustena üsna lahjaks, liigitudes halvemal juhul lihtsalt nendeks, kellel on Urmas Oti kohta midagi öelda.

Kõrvaltvaatajad

Urmas Oti mõrtsukat otsib Vahur Kersna läbi rohkete intervjuude. Mõnes mõttes lihtne taktika: koostad loetelu, kes peategelasega kokku puutunud, ja alustad näiteks lapsepõlvest – nagu Kersna on teinud.

Iseenesest on intervjuusid huvitav lugeda. Ainus kahtlus: kas ja kui, siis kui palju need rääkijat ennast peaksid tagasi peegeldama? Praegusel juhul jäävad kõnelejad, kellest avalikkusel eriti aimu pole, isiksustena üsna lahjaks, liigitudes halvemal juhul lihtsalt nendeks, kellel on Urmas Oti kohta midagi öelda.

Teine võimalus olnuks rääkijate tekste kärpida, jätta alles vaid otseselt peategelasse puutuv, lõigata välja viimnegi, mis ütlejaid endid iseloomustab. See oleks aga eeldanud tohutut toimetamistööd, seda teadmata, kas niiviisi saanuks raamat ühtlasem ja tugevam.

Praegu meil muud valikut aga enam pole, kui et kas kõik küsimused ja kostmised hoolega läbi lugeda või mõned vastused või isegi vastajad vahele jätta. Samas on kahju ka midagi vahele jätta, sest Kersna on saavutanud päris hea rütmi intervjuude ja nende kõrvale pikitud Urmas Oti enda mõtteavalduste vahel. See pakub omalaadse dialoogi, aga ka kooskõla, mis kunagi olnu mõistmisele kindlasti kaasa aitab.

Ikka seesama mees

Julgen väita, et raamatu põhjal ei joonistu välja mingit teist või kolmandat Urmas Otti, vaid ikka see Otepää poiss, kes tahtis teatrilavale, siis veel suuremale lavale, tõusis täheks, heledalt põlevaks täheks, supertäheks. Kusjuures hoopis suuremaks kui praegused superstaarid – andke, andekad noorlauljad, mulle andeks, see ei käi sugugi teie pihta.

Vahur Kersna küsimus, kes siis Urmas Oti ikkagi tappis, on ühtaegu intrigeeriv, aga vajadusel ka lihtsasti vastatav.

Ilmselt Ott teadis, vähemalt alateadvuses, et niisugune teekond viib üksindusse, vastandumisse, kes teab millesse veel – meist keegi pole ju olnud Urmas Ott, ka Vahur Kersna mitte. Ajad ja olud soosisid teda – aga vaid teatava hetkeni.

Ühel hetkel polnud ta äkki enam see, kes oli. Tema teekond ei viinud enam edasi, ei viinud õigupoolest mitte kuhugi. Uus aeg oleks mehe otsekui maha lasknud, aga samas sundis teda siiski edasi elama, endale mingit kohta leidma, senisest hoopis väiksemasse ülikonda mahutuma.

Sarnase paugu laskis muutunud aeg ju teistegi pihta: Gunnar Graps muutus rasket metalli keevitanud raudmehest äkki naeruväärsena näivaks plekksepaks, siis aga vaid mälestuseks.

Kas ise süüdi?

Vahur Kersna küsimus, kes siis Urmas Oti ikkagi tappis, on ühtaegu intrigeeriv, aga vajadusel ka lihtsasti vastatav.

Selleks pole vaja olla Urmas Ott ega Vahur Kersna, et tõdeda: see elu, mis meile on antud/mille me oleme endale valinud, meid tapabki.

Oleme ju ronijad: tõuseme täheks, ronime kõrgele mäele, astume kuulajate ja vaatajate ette lavale. Me otsime tähelepanu, aga sama hästi kui kiidusõnad, võib see olla ka hukkamõist või tema kaksikvend kadedus.

Jah, see vastus sai üldine. Kes konkreetsemat otsib, võtku kätte Vahur Kersna raamat.

See on küll parajalt paks ja trükitud teda kaalukaks muutvale vägagi korralikule paberile, samas aga lihtsasti loetav ja rohkelt illustreeritud. Ning kui ongi käes viimane lehekülg, aga te pole ikka veel leidnud otsitud vastust, mõelge rahulikult järele – ehk leidsite hoopis midagi olulist iseenda kohta!