Sellest, miks Aarne Üksküla ei soovi intervjuusid anda, sain teada hiljem. Räägin sellegi ära nüüd, mil mul muud võimalust polegi, kui vaikivale Aarnele monoloogi pidada.

Ühes viimaseks jäänud intervjuus (ikkagi) telesaatele “Pealtnägija”, kui said 2009. aastal elutööpreemia, ütlesid sa – nii, nagu sa oskad, enda öeldus justkui ette kaheldes ja napilt – peapõhjuse: kultuuritust on rohkem kui kultuuri.

Kui said kuuskümmend, pidi draamateater seda tähistama sünnipäevaetendustega. See oli 1997. aastal. Tähistamine jäi nendele päevadele, kui suri Jüri Krjukov. Jätsid kogu juubeldamise ära. Kuulsid sellest surmast õhtul ja hommikul helises su telefon. Helistas ajakirjanik, kes soovis sulle reipalt sünnipäevaks tagantjärele õnne ja ühtlasi soovis teada, kuidas sinule mõjub Krjukovi surm. Sa olevat selle lauatelefoni katki löönud.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel