Kulle Raig on kirja pannud Maalehe uue sarja avaraamatu “Vikerkaare värvid”, mis kõneleb Lennart Meri elust sõprade pilgu läbi. Sarja lõpetab tema “Saaremaa valss. Georg Otsa elu”.

Läbi soome keele

Väga suur au, arvestades portreteeritud meeste tähendust eestlaste jaoks. Miks aga just Kulle Raig?

Selgust lubab heita tõsiasi, et mõlemad raamatud on tegelikult kirjutatud … soomlastele. Ning Soome on olnud ka nende autori saatus.

“Õppisin Tartus eesti keelt ja kirjandust ning soome-ugri keeli, mille juurde jäin ka pidama,” kõneleb ta. “Ungari keel oli liiga keeruline, sestap kujunes põhierialaks soome keel.”

Sealt edasi töötas Raig soome keele õpetajana, giidina, tõlgina-tõlkijana ja toimetajana. Seda viimast 14 aasta jooksul Eesti Raadio soomekeelsetes saadetes.

Ka tema uus elujärk algas Soomes, aastal 1989. Töö oli tuttav: saadete tegemine Yleisradio kultuuritoimetuses.

Ma ei tea, kust on tulnud minu kohta väljend "Lennart Meri lähedane kaasvõitleja". Kõlab kuidagi suureliselt.
Kulle Raig

Kaua see ei kestnud: 1990. aasta suvel helistas toimetusse Lennart Meri ja küsis ilma pikemata, kas naine hakkab Eesti aukonsuliks Soomes. “Teadmata, mida see võiks tähendada, vastasin jaatavalt,” meenutab Raig. “Teisel pool visati toru hargile.”

1991 jaanuaris oli aukonsuli staatus muutunud Eesti Helsingi kultuuripunkti juhataja ametikohaks. Kultuuripunktist sai sama aasta hilissügisel Eesti suursaatkond ja Raigist esmalt konsul, seejärel aga kultuuri- ja pressinõunik.

1995 lõpetas ta töö saatkonnas ning hakkas üles ehitama Eesti Instituudi Helsingi filiaali. Neli aastat hiljem sai Raigist Soome Eesti ühingute liidu peasekretär, sellest ametist jäi ta ka pensionile.

Kulle Raig “Vikerkaare värvid. LENNART MERI elu sõprade pilgu läbi”

Mitte nii pidulikult!

“Ma ei tea, kust on tulnud minu kohta väljend “Lennart Meri lähedane kaasvõitleja”,” nendib naine. “Kõlab kuidagi suureliselt. Ise ma nii pidulikku määratlust ei kasutaks.”

Tõsi küll on, et Meri ja Raigi koostöö ulatus ajas palju kaugemale tagasi kui värvika presidendi hilisemad ühised tegemised noorema põlvkonna esindajatega. “1970. aastate lõpus õpetasin Lennartile soome keelt, mida ta omandas kiiresti ja võib öelda, et täiesti rahuldaval tasemel,” ütleb Raig.

Keerukamate asjade puhul oli siiski vaja abi. Mitme riigi koostööd eeldanud “Linnutee tuulte” ajal oli Raig Tallinnfilmi ehk sisuliselt Lennart Meri tõlgiks läbirääkimistel Mainos TVga.

Suureks eelisõiguseks peab naine sedagi, et sai välisminister Lennart Meri abilisena Helsingis 1991. aasta augusti pingsatel päevadel anda panuse kodumaa iseseisvuse tunnustamise heaks. “Sellele kogemusele ei ole võrdset,” kinnitab ta.

Nii pole ka üllatus, miks Raig hiljem Merist raamatu kirjutas. Mitte et see ülemäära lihtne ettevõtmine oleks olnud. “Et ma hakkaksin kellestki raamatut kirjutama, peab see isik ning kõik temaga seonduv pakkuma mulle väga suurt huvi,” tõdeb ta. “Võiks ka öelda, et on vaja kirglikku suhtumist. Tegu on ju aega ja kannatlikkust nõudva ettevõtmisega.”

Oluline välja ei jää

Aega ja kannatusi läks vaja seepärast, et Raig ei pea elulooraamatuks teost, kus paarikümne inimese intervjuud on läbi kirjutamata üksteise otsa lükitud. Ei aita siis ka rohked pildid. Vaja on teha tõsist arhiivitööd, avada taustu, kirjeldada ajaloos ja ühiskonnas – miks mitte ka mujal maailmas – toimunut ning katsuda seda kõike mõtestada ja siduda.

“Siin on koht, kus peab nii-öelda kõlama autori hääl,” ütleb Raig. “Kummaski raamatus ei jätnud ma kõrvale ühtki teemat, mille kohta teadsin, et need pakuvad lugejale huvi. Miks ma pidanuks seda tegema, millistel kaalutlustel?”

Seega: igal juhul on põhjust võtta eesmärgiks võimalikult mitmekülgne portree. Aga ei maksa ka meelt heita, kui see päriselt ei õnnestu. “Täiuslikkusest jääb alati midagi puudu,” tõdeb Raig.

Veelgi suuremad tähed

Kui Lennart Meri põhjal võiks järeldada, et kirjutamise eeldus on isiklik tutvus, siis Georg Otsa oli autor näinud/kuulnud ainult laval ja kohanud Tallinna tänavatel.

“Ma ei arva, et isiklik tutvus oleks tingimata vajalik,” ütleb Raig ja meenutab Viru hotelli KGB muuseumi noore giidi vastust küsimusele, mida tema teab sellest koledast ajast ja asutusest. Tütarlaps teatas nimelt, et püramiididest rääkimine ei eelda, et ta oleks pidanud nende ehitamise ajal kohal olema.

Tegelikult olid mõlemad mehed võitjad, sest teadlikult või mitte, teenisid mõlemad Eestit parimal võimalikul moel.
Kulle Raig

Ehkki Lennart Meri kohta on kasutatud väljendit “Eesti suurim riigimees”, soovitab Raig epiteetidega olla ettevaatlik. “Kuigi Maaleht on lubanud “Eestile elatud eludes” portreteerida kolmekümmet suurkuju, tuleks väljahõigatut käsitada sümbolina ja aru saada, et piirdutakse kohaliku tasandiga,” selgitab ta. “Minu kahe raamatu peategelased aga tõusevad sellest kõrgemale. Nad kuuluvad kindlasti maailmas enim tuntud napilt paarikümne eestlase hulka.”

Kommentaarid sellele väitele on lühikesed. Soomlaste alalisele pärimisele Meri tähtsuse kohta on Raig ju vastanud, et kui alla miljonilisel rahval on õigel ajal õiges kohas inimene, kellel midagi öelda maailmale nii, et maailm teda ka kuulab, siis on see suur õnn.

Eestil oli see õnn. “Olen Merit iseloomustanud muu hulgas järgmiselt: kõige selgemini on mällu sööbinud tema julgus – mis ajuti lähenes ülbusele –, tavatu uudishimu ja pidev valmisolek kohe tegutseda. Ta oli nagu jooksja stardipakkudel, kes ootas stardipüstoli pauku, et minema söösta.”

Georg Ots ei olnud Raigi hinnangul oma olemuselt võitleja, kuid oli kahtlemata võitja: tema anne oli nii suur, et seda polnud võimalik maha vaikida, eirata, olematuks teha. “Tegelikult olid mõlemad mehed võitjad, sest teadlikult või mitte, teenisid mõlemad Eestit parimal võimalikul moel.”

Me ei rahune ikka veel

Sarja ava-autori hinnangul oleme Eestis juba ammu seisus, kus võiksime oma suurkujudest rahulikult kõnelda. Pätsi ausamba ümber toimuv aga tõestab, et me pole selleks ikka veel küpsed. “Meie eest teevad töö ära soomlased,” nendib ta.

Ka Raigi mõlemad kõne all olevad raamatud on sündinud soomlaste tellimusel, kirjutatud soome keeles soomlastele. Nii nagu ka koostöös professor Pekka Liljaga valminud “Urho Kekkonen ja Eesti”. “Kekkose käik Eestisse aastal 1964 oli selline, mis pani mind tööle. See oli tollaseid olusid arvestades teatud anomaalia, ehk juhtus kogemata, Eestile õnneks.”

Oma mälestused pani Raig kirja raamatus “Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vapaa Viro”, mis eesti keeles ilmus aastal 2012. Selles keskendub ta Eesti ja Soome suhete taastumisele, laulvale revolutsioonile, 1991. aasta augustisündmustele – Helsingis üle elatuna –, Eesti Helsingi esinduse taastamisele. “Teades, kui vähe sõjajärgsel ajal Soomes Eestist teati, olen teinud seda, mida vajalikuks pidasin – rääkinud kõigis oma raamatutes ka meie ajaloost ja ühiskonnast üldisemalt,” selgitab ta.

Lisaks Liivi luuletused

Eesti keeles on Raig kirjutanud võrkpalliraamatu “Esimene üles. 1968. aasta kuum suvi”. See on Eesti kõikide aegade suurima võrkpallivõidu, 1968. aastal Nõukogude Liidu meistritiitli toonud meeskonna lugu, aga ka jutustus Eesti tolleaegsest elust.

“Praegu tundub, et pole selliseid isikuid või sündmusi, millesse suhtuksin nii kirglikult, et võtaksin asja ette,” ütleb Kulle Raig edasise kohta. “Aga sellest, et mu raamatud on pääsenud Maalehe esinduslikku sarja, jääb mulle rõõmustav ja tänulik teadmine, et ma pole neid asjata kirjutanud.”

Viljaka tegutseja seni viimane ettevõtmine oli Juhan Liivi 52 luuletuse tõlkimine soome keelde. Eelmine kord avaldati Liivi soome keeles aastal 1940, siis kaheksa luuletust. Raigil on ka tilluke kirjastus K&K, mille kaudu on ta välja andnud soome mõttekirjandust. Praegu valmistab ette esseekogumiku “Mitä mieltä Suomessa saa olla” eestikeelset varianti.

Rembid: Alari Heinsoo