“Looduses peab valitsema tasakaal,” lausub Sammalhabe. “Mäletate, kui pööraseks meie seiklused muutusid, kui me selle kaalu käest ära lasime. Kõigepealt kassid, siis rotid, siis jälle kassid, siis igasugu inimesed, eriti see jube proua, kes mu ära röövis ja suukorviga jalutama viis. Inimesed lähevad käest ära, kui tasakaal ka käest ära läheb. Selles mõttes on näiteks Sipsikul kergem olnud. Korra ununes taksosse, korra vajus vee alla, ja siis pandi ka kohe kuivama. Mis on see meie seikluste kõrval? “

“See-eest pole te kuu peal käinud,” ei taha Sipsik Sammalhabemega nõustuda.

“Kas sa ikka tõesti käisid seal?” kahtleb Muhv.

“Muidugi, see on ju raamatus ka kirjas. Kuid mulle näib, et oleme jälle liialt endast hakanud rääkima. Peaks ikka rohkem seda meest meelde tuletama, tänu kellele me üldse olemas oleme. Teda ennast küll enam ei ole, aga kui ta oleks, saaks ta varsti 90aastaseks. Inimesed ju sünnivad, elavad, saavad vanaks ja siis surevad ära. Aga kui elavad, teevad tihti igasugu asju, mis vanaks ei saagi.”