Rahvariided annaksid identiteeditunnetusele kindlasti vunki juurde. Kust aga näiteks Muhu miinikollast seelikut või pikka Mulgi kuube hankida? Kas leiduks veel mingi võimalus, kuidas oma väärt kihelkondlikke juuri rõhutada?!

Virumaa tüdruk Taivi Raud­sepp lõpetas Tartu Ülikooli 1963. aastal proviisorina ja valis siis insener-keemiku praktilise ameti – galvaanika, puidutehnoloogia, värvained... Nõnda rügas 25 aastat, kuni teda tabas ootamatult allergia, mis välistas igasuguse edasise töö keemia valdkonnas. Siis istusid nad koos biokeemikust abikaasa Reinuga 1987. aastal Valgamaal oma Savimäe talumaja ees pingil, sirutasid jalgu ja mõtteid ning nuputasid, mis edasi teha.

Taivil leidus üks trump varrukas ning tundus, et käivituvate kooperatiivide ja väikeettevõtete ajastul võiks selle lauda käia – nimelt emalt päritud käsitööoskused.

Alguses valmistas perefirma nahast rahakotte, millele kaunistuseks trükitud vana Eesti 10kroonise või USA dollari pilt. Need läksid rubla vajumise aegadel nagu soojad saiad, aga meistritele oli selge, et selline turg saab kunagi täis. Mõte suundus daamide kasukatele.

Keraamikaahjust väljunud Kadrina mustrid. Foto: Ingmar Muusikus

Juba 1985–1986 oli Taivi kasukaäri kergelt nuusutanud. Ise kasvatasid nad talus jäneseid, ise parkisid nahad ja õmblesid Singeri köösnerimasinaga kokku. Taivi suundus nelja valminud kasukaga Pihkva turule, sest Eesti NSV pinnal oleks võinud taoline äri kellelegi pinnuks silma hakata. Pihkvas läks hästi – kasukad leidsid õnnelikud omanikud, neljas Koola poolsaarelt pärit ostja pakkus poolt summat, lubades puuduva hiljem ära tuua.

Taivi lõi käega ja andis kasuka, ega ta lootnud, et Põhja-Jäämere äärest Tartusse midagi jõuab – aga ometi jõudis. Jõudis lubatud raha ja hakkasid lisaks tulema pakid soolatud merekalaga koos kirjalike palvetega: “Tehke veel!”

Raudsepad leotasid Koola kalu, sõid, ja siis oli Rein see, kes ütles: “Trellid paistavad!” Karusnahkadega ei tohtinud eraisik NSV Liidus tegelda, nagu ta ei tohtinud ka viina ajada.

Aastal 1990 oli Rein taas see, kes paadi parajasse tuulde keeras, öeldes abikaasale: “Kasukatest parem oleks teha rahvariided!” Reinu ema Erna, kes oli Tartu suurkaupmehe Mart Jänese äris müüja-dekoraator, kandis rahvarõivaid ja Taivi ema Helmi oli valmistanud endale kodukihelkonna Kadrina rõivad 1929. aastal Mõdriku kodumajanduskooli lõputööna.

Taivi kohus oli olnud neid Tirbiku küla Madi-Uuetoa talu aida kirstus säilivaid rõivaid igal suvel tuulduma panna. Ta täitis seda ülesannet hoolega ja nii sai käia ema piduriietega 1989. aastal Balti ketiski.

Ajaleht Edasi avaldas aastal 1990 üleskutse, et endast annaksid teada käsitöösõbrad, kes tahaksid hakata rahvariideid valmistama. Raudseppade postkasti kukkus kokku 350 kirja, korraga paistis üleminekuaja optimistlikes meeleoludes tohutu tööpõld – isegi välismaa perspektiiv. Rahvarõivad tundusid paljudele korraga parima kingitusena kodumaad taas avastavatele väliseestlastest sugulastele.

Suvel 1991 avanes aga võimalus teha omavalmistatud rõivaist näitus Soomes Jyväskylä lähedal.

Kihelkonnad tulid ja läksid

Rein Raudsepp toimis mänedžerina ja Taivi kaevus Eesti Rahva Muuseumi varasalvedesse, et mustritega mitte mööda panna.

Tema enda jaoks oli kõige põnevam õppida (ja õpetada oma kaastöötajatele) niplispitsi ning lisada seda rahvarõivastele dekoorina (Dekoor sai ka Raudseppade perefirma nimeks).

Tellijate soovidele püüdis Dekoor vastu tulla, isegi siis, kui klient nõudis korraga Pühalepa kindaid, Muhu pätte ja Koda­vere sõba.

Ka Taivi Raudsepa kassile Valerikule meeldivad rahvariide- triibud, mõnus on nende peal pikutada. Foto: Ingmar Muusikus

“Etnograafia ja kogu materiaalse kultuuri ajalugu kinnitavad, et mitte mingisuguseid üldisi muutumatuid, kohast ja ajast sõltumatuid värviharmoonia seadusi pole olemas olnudki,” kirjutab Taivi Raudsepp oma pere elutööd kirjeldavas raamatus “Rahvarõivaste paeluses” (2011). “Kuid igapäevane töö ükskõik millise kihelkonna rahvarõivast tehes muutub samuti keeruliseks, sest asjasse tuleb suhtuda vastutustundega.”

Setudega on see lugu, et petta saad niikuinii, seepärast tükk aega ei võtnud setusid jutule. Hiljem tegin ka setu rõivaid.
Taivi Raudsepp

Nii see läks – tulid külad ja kihelkonnad, pruudid, peigmehed, laulukoorid, tantsurühmad – ning meistrid muudkui kudusid. Ligi kolmekümneaastasest tööst mäletab Taivi kaht juhust, mil tema tööd tuli ümber teha.

Korra pöördus Jüri kihelkonnast pärit silmaarst Kuldar Kaljurand tagasi vestiga, mille kohta asjatundjad öelnud, et “sarnane, aga ei ole mitte see”. Siis Taivi tegi ühe Viljandi kultuuriakadeemia õppejõu abiga, keda see teema huvitas, uuesti, ja selle uue vestiga on doktor Kuldar ka laulupeol ära käinud.

Teine juhus oli tüdrukuga, kes leelotas kooris, kus setu naised ütlesid, et punane äär ümber käeaugu oli laiem kui vaja. Selle käeaugu tegid setud ise ümber.

“Setudega on see lugu, et petta saad niikuinii, seepärast tükk aega ei võtnud setusid jutule. Hiljem tegin ka setu rõivaid,” kõneleb Taivi, kes nimetab end ka krutskitega vanavanaemaks.

Elul on oma tee käia. 1997. aastal mattis Taivi oma ema Helmi Kadrina kirikust, aga enda õmmeldud Viru-Jaagupi rõivastes, sest isa Artur oli Viru-Jaagupist pärit. 2016 lahkus abikaasa Rein ja Taivi tegi kannapöörde: “Rahvarõivastega olen nüüd lõpetanud.”

Oma oskusi annab ta siiski edasi ühele Pühaste tüdrukule – Ella Maria Raud õpib Tõrva gümnaasiumi 9. klassis.

Kannapööre keraamikasse

Niplispitsiseltsi liikmena sattus Taivi läinud aastal koos niplajatega portselanistuudiosse. Tunni aja jooksul küpses temas idee 1960. aastal pulmakingiks saadud kuldse servaga Riia portselanserviisile lisada omavalmistatud niplis- ja heegelpitside motiivid. Vana serviis pidas madalkuumusahju 800 kraadile vastu ja Taivi otsustas kõik oma aastate jooksul valmistatud rahvariidemustrid portselani põletada. “Järeltulevatele põlvedele!”

Keraamikaahjust väljunud Kadrina mustrid. Foto: Ingmar Muusikus

Poegade Theo ja Antti ning miniate Ülle ja Mae abiga hankis Taivi erilise printeri, millega taldrikutele trükkida, ja keraamikaahju.

Miniale ütlesin, et nad võivad need nõud ka puruks lüüa, aga killud tuleb panna vundamenti, siis ei jää need loodust reostama.
Taivi Raudsepp

Põnev on sügisõhtutel ahjukaant kergitada ja ükshaaval välja võtta praetaldrikuid, magustoidunõusid, supikausse, kohvitasse tuttavate mustritega: Paistu sõba, Halliste puusapõll, Rõuge õlakud, Sangaste tülltanuäär… Igal esemel on peal ka kihelkonna nimi.

Ahju juures passib ka kass Valerik ehk Vale-Erik, seitsmeaastane Palupera külast sukanõela eest saadud kõuts, kellele meeldib rahvariiete peal magada. Kui Taivi aga Valerikule piisavalt tähelepanu ei osuta, ajab too lõngakerade kasti ümber. Taivi leiab lõngakerad küll üles, aga kas neid lahti harutada annab…

Kui Taivi Raudsepp hakkas nõudele mustreid põletama, võttis ta sihiks jäädvustada 32 kihelkonna mustrid. Ära teha on ta jõudnud kuus kihelkonda, valmistoodang on pakitud kastidesse ja töö jätkub…

“Miniale ütlesin, et nad võivad need nõud ka puruks lüüa, aga killud tuleb panna vundamenti, siis ei jää need loodust reostama,” kõneleb Taivi Raudsepp. “Ise olen mõelnud, et kõigist neist nõudest võiks teha ühe suure purskkaevu.”