Maarja Vaino juhatab mind Tammsaare Kadrioru korteri verandale ja ütleb, et kirjanik kihutas pere suveks kodust välja. See kõlab! “See kõlab! Võiks kohe hakata rääkima sellest, et ta kindlasti ahistas,” vastab mulle kirjandusteadlane, kes ühtlasi on Tallinna Kirjanduskeskuse direktor.

Kuni 25. jaanuarini saab end registreerida rahvusvahelisse lugemisketti “Hansenist Tammsaareni”. Lisainfo: enda.turbok@gmail.com.
27. jaanuaril toimub 38. rahvamatk Järva-Madiselt Vargamäe muuseumisse.
ERRi kultuuriportaal teeb otseülekande “Tammsaare 140” pidulikust juubeliaktusest Estonias. Ülekanne algab kell 19 ja on kordusena eetris reedel, 2. veebruaril kl 21.35 ETV 2s.
Rahva Raamatu siseraadiotes saab kuulda tuntud inimeste esitatavaid katkendeid “Tõe ja õiguse” I osast.
ERR tähistab kogu nädala Tammsaare juubelit kuulajamängu, järjejutu, viktoriini, Tammsaare tsitaatide, videoloengu ja palju muuga.

Et siis kihutas välja?

(Naerdes.) Loomulikult ei kihutanud. Ta oli hoopis väga kohusetundlik pereisa. Kõigepealt läks ise kohale ja vaatas suvituskoha välja. Suve alguses võttis voorimehe ja aitas perel kolida. Alles siis tuli tagasi, et saaks kirjutada vaikuses ja segamata.

Möödunud sajandi kolmekümnendatel oli maal puhkamine juba prestiiži küsimus. Puhati Pühajärve ääres Otepääl, Pärnus, Narva-Jõesuus. Tamm-saarele oli Narva-Jõesuu kõige hingelähedasem, vähemalt ühe suve oli seal pikemalt. Kui perekonda viis ja ära tõi, siis katsus seal ise ka paar päevakest olla. Käis ujumas, armastas metsades jalutada.

Kas Tammsaare metsa- ja maa-armastus on müüt?

Ei, see ei ole müüt. Ta oli maal sündinud ja tema elutunnetus sai alguse sellest, et oli karjapoisina üksi looduse ja loomade keskel. Nii ju õpidki loodust teisiti tunnetama. Tekib teine suhe maailmaga.

Tammsaare ei olnud loomu poolest mingi linnainimene. Ta elas linnas. Kui Tallinnas Narva maanteel hakkas natuke rohkem autosid sõitma, oli see talle kohutavalt häiriv. Ütles, et terve tee on tossu täis. Ta pidi ju ka oma kopsude pärast muretsema, et tuberkuloos tagasi ei tuleks. Nii kujuneski välja metsas käimise harjumus. Kadriorus elades ta tõusis hommikul vara ja läks ööbikulaulu kuulama. Tal oli vaja looduse puudutust.

Talupidaja ta ei tahtnud olla?

Ei. Kui oli kirjanikule talu kinkimise teema päevakorral – see talu läks lõpuks August Mälgu- le –, siis Tammsaare küsis: mida teeb kirjanik taluga? Ütles, et kui tahad istuda laua ääres ja kirjutada, siis see on üks töö, aga talus on teised tööd. Ja kui energia läheb sinna, pole kirjutamiseks enam mahti.

Doktor Maarja Vaino töö ongi kirjanik A. H. Tammsaarega tõtt vaadata ja meile teada anda sellest, mis ta loeb, kuuleb, näeb ja teada saab... Foto: SVEN ARBET

Tammsaaret ei ole enam koolides kohustuslik lugeda.

Ta on selles soovituslikus nimekirjas, kust kirjandusõpetaja saab valida. Õpilane ja õpetaja ei pea... Minu meelest on siiski häiriv, et on võimalik Eestis kooli lõpetada niimoodi, et sa pole Tammsaaret lugenud.

Milline on nooremapoolsete kirjandusõpetajate suhe Tammsaaresse, tema loomingusse?

See sõltub väga inimesest. On nooremaid kirjandusõpetajaid, kes tahavad ja viitsivad tulla lastega Tammsaare muuseumisse ja lugeda uuemaid kirjaniku loomingu käsitlusi. Samal ajal on olemas ka raudvara, nad tunnevad vastutust ja saavad aru, et tuleb Tammsaaret käsitleda ning kirjaniku loomingut noortele lähemale tuua.

Olen kuulnud ka seda, kuidas noor kirjandusõpetaja astub klassi ja ütleb uhkusega hääles: ärge muretsege, minuga te Tammsaaret lugema ei pea. Nende puhul on ilmselge – kardavad, et ei käi materjalist üle ja siis loobuvad käsitlemast.

Minu keskkooliajal, ehk isegi varem, oli kohustuslik kirjandus veel olemas. Aga selles vanuses köitsid ikkagi pigem “Kuristik rukkis” ning “Meister ja Margarita” . Tammsaare tuli hiljem, ja tänu teatrile.

Siin tuleb eristada kaht asja: üks on see, et Tammsaare kirjutas “Tõe ja õiguse” elukogemuse pinnalt. Ning mida suurem on lugeja elukogemus ja elutunnetus, seda rohkem saab ta aru, miks see on hea kirjandus. Seda enam on lugejas endas vastet sellele, mida ta loeb.

See, kas nutitelefon on või ei ole, ei määra. Teismelise poisi huvi on pigem tüdrukud, mitte see, kas jumal on olemas või mitte.

Pearu piilus ju ka Krõõta. Tahan öelda, et koolihariduse juurde peab kuuluma teadmine, kes on Tammsaare. Isegi kui lugedes ei saa kohe aru, miks ta on hea kirjanik, peab teadma, et teda tuleb lugeda. Teadma, et Tammsaare kirjutatu kuulub haritud inimese lugemisvarasse.

Ma näen siin, muuseumis, neid noori, kes loevad ja kellele meeldib ka. Mõni aasta tagasi tehti lugejaküsitlus. “Harry Potter” oli esimesel ja Tammsaare teisel kohal. Tammsaare kirjutab tempokalt, ja kui õpetaja oskab selle teksti lahti võtta ka niimoodi, et Andres ei ole ainult talumees, vaid ka inimene, kes tegeleb eneseteostusega, et romaanis on sees ajatud üldinimlikud teemad ...

... olin 20aastane, kui Jaan Tooming tegi Tartus oma kuulsa lavastuse “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Lisaks muule mõjuvusele jättis noor Tooming surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Arvan, et sealt sai alguse minu huvi Tammsaare loomingut uuesti lugeda. Elu on näidanud, et Eesti head tippvormis lavastajad on ühel hetkel jõudnud Tammsaare juurde.

Kui Jaan Toominga “Põrgupõhja” välja tuli, siis mina alles sündisin. Arvan, et Elmo Nüganeni mitmetunnised lavastused, nende tekstitruudus tekitas tunde, et aeg läheb vaadates väga ruttu, ja imestuse, et kas tõesti Tammsaare on nii kirjutanud.

Nüganen ja näitlejad lõhkusid eelarvamuse, et Tammsaare on igav kirjanik. Saadi aru, et ta kirjutab kirglikult ja et tal on nii palju huvitavaid mõtteid.

Seitsmekümnendatel õpetati koolides, et Tammsaare on suurim realist.

(Ohates.) Õpetatakse veel praegugi. Mina olen üritanud Tammsaare irratsionaalsemat poolt esile tuua. Seda kuvandit on ka teised muutnud oma uurimistega. Iseasi, kui kaua võtab aega, et see jõuaks õpetajateni ja nende kaudu õpilasteni. Mis hoiaku uus põlvkond saab.

Kõige parem on, et inimesed ise loeksid. Tõlgendust on ka vaja, sest kui ei toimu metatasandil edasi viimist, on lihtsam tekstid ka unustada. Klassikud ei saa ju ise käia raamatukogutuuril ja ennast tutvustada. Neist peab keegi teine rääkima. Aga kokkuvõttes on kirjaniku loomingu seisukohast siiski kõige tähtsam, et inimesed teda loeksid.

Tammsaare Kadrioru külakoja juures kontserti kuulamas. Foto: Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum

Vaatasite hiljuti Vargamäel mängitud “Kõrboja perenaist”? See oligi tehtud nõnda, nagu mina realismi mõistan. Ja metatasand oli seal ka olemas.

Mulle meeldis see samuti, Ugala võib uhke olla.

Olen mõelnud, et hea teater ja hea kirjandus elavad üle igasugused “-ismid” ühiskonnas.

Selge on see, et iga aeg võiks leida oma tõlgenduse.

Ikkagi – mis teeb Tammsaarest sellise kirjaniku, kelle looming on ajale vastu pidanud ja on elus ka praegu?

Tänapäeval saame me hakata rääkima sellest, kuidas ta tegelikult, reaalselt ongi meie kirjndusklassik. Alles nüüd on piisavalt palju põlvkondi ta omaks võtnud.

Tammsaare on kirjanik, keda saab lugeda nii ajastu infoallikana kui ka filosoofilise kirjanikuna. Ta tundub ammendamatu ja see näitab kirjaniku suurust.
Maarja Vaino

Me ju veel ei tea, kuidas uued põlvkonnad leiavad üles Mati Undi ja Jaan Krossi. Seda ei saa kunstlikult teha. See, kui mingi kitsas seltskond tegeleb uurimisega edasi, on üks asi, aga teine asi on, kuidas tekstid inimeste hulgas edasi elavad. See määrab, kes on klassikud. Kes on loetud ja armastatud kolme-kümne aasta pärast, kes kolme põlvkonna pärast...

Tammsaare puhul võime öelda, et vähemalt kolm põlvkonda on ta taas üles leidnud, tema mõtterikkuse ja sõnalise andekuse. Teda on raske osadeks lahti võtta. See, et Tammsaare suutis rääkida nii paljude erinevate häältega, näitab, et tal oli mingi eriline psüühika, mis suutis registreerida neid inimtüüpe, kõneregistreid, pisidetaile.

Tammsaare on kirjanik, keda saab lugeda nii ajastu infoallikana kui ka filosoofilise kirjanikuna. Lugemisvõimaluste areaal on ühe teksti sees nii suur. Ta tundub ammendamatu ja see näitab kirjaniku suurust.

Kirjaniku suurusest rääkimine võib ju lugejat peletada?

Ma saan aru, et lugejatel, kui räägitakse kirjaniku suurusest, võib tekkida kartus teksti ees. Pigem näitab suurust see, et teda on hea lugeda. Lugemine tõmbab kaasa.

Tammsaare (paremal ääres) Teataja toimetuses oma ajakirjanikuaastail. Foto: Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum

Tammsaare ise luges kuues keeles?

Jah, vene ja saksa keeles, mis käisid tolleaegse koolihariduse juurde, ning iseõppijana sai ta selgeks veel soome ja rootsi, inglise ja prantsuse keele. Tõlkis ta valdavalt inglise, saksa ja vene keelest. Ühe raamatu on tõlkinud ka soome keelest – 1918. aastal Lauri Pihkala “Poiste spordi õpetuse”. Tammsaare nägi tõlkega palju vaeva, sest eesti keeles polnud siis veel õiget spordi sõnavara. Minu teada käis ta treenerite ja sportlaste juures konsulteerimas, kuidas asju eesti keeles nimetatakse.

Oli see tõlkimine talle rahateenimise töö?

Valdavalt küll. Ta ise on kuskil pisut üleolevalt öelnud, et tõlkimine on tema jaoks sõnnikuloopimine. Seda on vaja rammuks. Tammsaare oli kolmekümnendatel edukas vabakutseline kirjanik, kes teenis hästi. Samal ajal oli ta kogu aeg rahahädas. Oma elus ta puhata peaaegu ei saanud. Romaanid kirjutaski suvel, kui teised puhkasid. Muul ajal ta tõlkis ja kirjutas publitsistikat.

Tammsaare publitsistikast on vähem räägitud. Ta kirjutas just ajalehtedele, arvamuslugudena?

Jah, me saame mingil määral rääkida temast kui omaaegsest kolumnistist. Ühest küljest ta kirjutas neid muidugi raha pärast, aga teisest küljest, kui vaadata, millest ta kirjutas, siis ikka neist asjadest, mis hinge peal olid. 1920.–1930. aastate publitsistika, meie mõistes arvamuslood, esseed, on kirjutatud ikka murest selle pärast, mis ühiskonnas sünnib.

Tema sada aastat tagasi kirjutatud arvamuslood võiks vabalt ka praegu mis tahes lehes avaldada ja see mõjuks kaasaegselt mu meelest.

Nii see on. Keeleprobleemid, iibeprobleemid, demokraatiast on ta hiilgavalt kirjutanud – sellest, kuidas kõik tahavad ainult teisi piirata ja ennast piirata ei taha. Kuidas kõik mõtlevad enda ja partei kasule, keegi ei mõtle rahva ja riigi kasule.

Või näiteks artikkel “Pole aega”. Meile tundub ju, et vanasti oli inimestel palju aega, et meil on kiire tänapäeval.

Aga ei ole nii, juba tol ajal oli samamoodi: kogu aeg kiire, millekski pole aega ja kõige vähem on aega teha seda, mida tahaks. Kõige vähem on aega raamatuid lugeda...

Samamoodi on tal tabav lugu “Mood”, kus ta kirjeldab moe võimu ja seda, kui palju mood dikteerib tegelikult ühiskonda, paneb ka lollusi tegema. Ühesõnaga – Tammsaare kirjeldab inimühiskonda väga täpselt. Lausa nii, et hirm tuleb peale, mõeldes, kuidas me ikka täpselt sama koha peal tammume. See teebki ta suureks, see tema läbinägelikkus. Ta luges palju ja mõtles palju.

Kui meie riigi kultuuripoliitika teid närvi ajab, kas siis loete Tammsaaret?

Ma loen teda pidevalt. Tõsi on see, et mida rohkem on meediamüra, seda rohkem ma tunnen, et tahan lugeda mõtestatud teksti, midagi sisukat. Muidu olen väsinud. Loen Tammsaaret eri põhjustel. Koostan praegu üsna mahukat asja – Tammsaare leksikoni. Kirjutan välja tema loomingu märksõnad, kõik tegelased, lisan selgitused... Nagu leksikon ikka. On huvitav näha näiteks, mis nimesid Tammsaare kasutab, kui palju on teisi Andreseid... Minu meelest on see põnev ja võiks olla abiks ka koolides.

Gustav Suits ja A. H. Tammsaare vestlemas "Grand Hotelli" pidulikul lõunasöögil, Tartus 1938. Foto: Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum

Tammsaaret saab võtta kui ateisti. Jumala tapjat. Ometi ei tõstetud tema seda külge esile nõukogude ajal ega räägita sellest ka nüüd.

Siin ma vaidleks natuke vastu. Tegelikult oma eluajal ei olnud Tammsaare tuntud mitte ateistina, vaid antiklerikaalina. Temast kui ateistist hakati rääkima 1940. aastatel. Nõukogude ajal oli näiteks Tammsaare artiklikogumik “Sic transit” erifondis, aga tema usuõpetuse suhtes kriitilisi artikleid avaldati ikka, sest see sobis ideoloogiliselt.

Tänapäeval ka ei tohi, kirik ei taha. See küsimus jääb õhku.

Tänapäeval võib vist küll kõike avaldada. Ometi võisid kirikutegelased Tammsaare eluajal tema peale suhteliselt mõrud olla. Ta oli tõesti selline inimene, kes ei sallinud dogmaatilist mõtlemist. Ta tahtis ise mõelda ja oma järeldustele jõuda. Talle ei sobinud, et keegi kirjutab ette, kuidas peab mõtlema.

Tammsaare publitsistikas on jälgitav see, kuidas ta on alguses igasuguse usu suhtes väga kriitiline. Ja usu alla loeb mitte ainult kiriklikke õpetusi, vaid kõik ideoloogilised liikumised. Tema artiklid läksid erifondi sellepärast, et ka kommunism oli tema jaoks usuliikumine, mille suhtes ta oli kriitiliselt meelestatud.

Just!

Tammsaare arvas, et kõik ideoloogilised liikumised ajavad inimesed hulluks, dogmaatiliseks ja sellega kaasneb lõpuks vägivald. Et see ei vii inimkonda edasi.

Mis teie arvate?

Mina arvan samamoodi. Hullus on hullus. Inimesed kipuvad ikka liiale minema. Tammsaarel on artikkel kuldsest keskteest, kus ta küsib, et miks ei õnnestu seda leida. Minu meelest tuleks meil ka rohkem kuldse kesktee poole püüelda.

Maarja Vaino ja tema uurimisobjekt Tammsaare. Foto: SVEN ARBET

Jah, see on täpne meie saja-aastase vabariigi XXI sajandi 2018. aasta jaanuari lõpu esimene küsimus mu meelest.

See võiks ju olla nii lihtne, aga alati minnakse ühest äärmusest teise. Ometi saab olla ka nii ja naa. Tammsaare oma publitsistikas otsiski ja üritaski leida kuldset keskteed. Seda saab nimetada ka terveks talupojamõistuseks, mida ta tahtis ühiskonnas ja inimelus näha. Samas ta nägi, kui kohutavalt raske on seda saavutada.

Usu juurde tagasi tulles – just kolmekümnendatel hakkab tema artiklites korduma motiiv, kuidas inimene vajab mingit usku.

Seal minu meelest usk hakkab samastuma mingite väärtustega, väärtushinnangutega. Ta näeb seda, et inimene ei saa elada, kui tal pole mingit jalgealust. Ta ütleb, et inimene vajab põhja, kuhu oma ankur kinnitada. Ta küsib, kuidas saab elada ühiskonnas, kus ei olegi enam mingeid väärtusi, kus miski pole enam tähtis. Jällegi tänapäevane terav teema – mis niimoodi inimestest saab?

Tammsaare 140. sünniaasta puhul avab Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum näituse sellest, millisena koges Eesti Vabariiki Tammsaare kahe sõja vahelisel ajal.

Näituse kandvad kujundid on lapse ja vanapagana motiiv: väike Villu kirjaniku esimesest romaanist “Kõrboja peremees” (1922) ning Vanapagan Jürka viimaseks jäänud romaanist “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939).

Laps sümboliseerib unistamist ja peremeheks kasvamist, vanapagan toob omakorda esile apokalüpsise ning suured saatuslikud jõud. Näitus jääb avatuks 2018. aasta lõpuni.

Lisaks näitusele avatakse ka väike muuseumipood, kus saab osta nii Tammsaare teoseid kui ka temaga seotud ainulaadseid meeneid. Iga ostu pealt läheb väike summa muuseumi toetuseks.