Lennart Peebu “Caligula” lavastus kinnitas varasemat mõtet, et Must Kast on teater-laboratoorium. Sealne lava ja lava ümber koondunud inimesed on laborandid, kes otsides avastavad. Otsingute eesmärk on üllas – ennekõike ise targemaks saada, ja seda, kuhu on teekonnal jõutud, teistele edasi anda.

Albert Camus' näidend.

Lavastaja Lennart Peep.

Teatris Must Kast.

Mängivad: Kaarel Targo – Caligula, Karl Edgar Tammi – Mereia, Karl Robert Saaremäe – Mucius, Kristian Põldma – Chaerea, Kristjan Lüüs – Lepidus, Laura Niils – Caesoni, Martin Tikk – Octavius, Märt Koik – Helicon, Silver Kaljula – Scipio.

Tõe ja õnne nimel

Albert Camus’ näidend “Caligula” kõneleb inimese soovist olla Jumal. Kõneleb vabaduse ja võimu suhetest, usu ja armastuse seostest, kõneleb paradokse leides ning täiesti võimatuid tegusid nii õigustades, et need isegi ainuvõimalikud tunduvad. Inimeksistents...

Caligula (Kaarel Targo) ütleb välja inimese vajaduse võimatu järele, kinnitades ja seda kohati täiesti usutavalt demonstreerides, et ta pole hull. “Meie maailm sellisel kujul, nagu ta tehtud on, on talumatu,” ütleb ta. Tahtes õnne, kuud ja surematust ... inimese sees on vajadus võimatu järele. “Midagi niisugust, mis võib küll olla arutu, aga mis ei ole pärit siit maailmast,” ütleb Caligula, kelle käes on vähemalt kõrvalolijate jaoks kogu maapealse maailma võimutäius.

“Inimesed surevad ja nad ei ole õnnelikud,” muretseb mees, kellel on kõik. Sesse muresse saab suhtuda irooniliselt, aga Camus’ näidendis ja Genialistide Klubi laval rõhutab Caligula mitte üks kord: “Asi on selles, et kõik minu ümber on vale, mina aga tahan, et kõik elaksid tões.”

Kas ta valetab, hakates korra ja tõe loomiseks, õnne toomiseks tapma? Äkki usud väljaöeldud mõtteid. Ja järgmisel hetkel tundub seesama mees aruka maailmaparandajana. Mingi mõte neid lavamänge vaadates toksib siiski ennast peas kuuldavaks: see kõik, mis on praegu, on ka varem olnud. Ning inimesed, rahvused, keeled ja kultuurid kestavad...

Lennart Peebu lavastuse teeb nauditavaks see, et vana Rooma lugu mängides tegijad eriliselt ei rõhu argipoliitilistele paralleelidele. Meie maailma ja paari tuhande aasta taguse maailma absurdsus jõuab kohale ilma sellele näpuga näitamata.

Caligulat ümbritsevad patriitsid. Laval on põnevad noored meesnäitlejad. Neid on kaheksa, enam-vähem üheealised, neid saab võtta nagu ühte põlvkonda. Mehi, kes otsivad ennast ja tõde, nagu see on olnud ajast aega. Vaatajana tekib peas küsimus, kas on olemas põlvkondadeülest tõde?

Igal patriitsil oma kordumatu nägu, hoiak ja hääl. Ning siis – kui ka nemad seal suure võimu serval peavad taluma alandusi ja perverssusi ja valet, siis see, kuidas igaüks neist seda omamoodi talub, on mitte ainult huvitav, vaid ka õpetlik vaadata.

Näiteks jään ma ilmselt veel kauaks mõtlema Heliconi (Märt Koik) vastusele, kui Caligula temalt pärib: “Sa vist mõtled, et ma olen hull?” Vastus kõlab: “Sa ju tead, et ma ei mõtle kunagi, ma olen selleks liiga intelligentne.”

Heliconist saab Caligula käsutäitja.

Mida see tähendab? Kas see on nii? Kas see on nii ka praegu?

Näidendis ja lavastuses on ka stseen, mis pealkirjastatud mu jaoks üsna irooniliselt: “Võimalus teostada võimatut”.

Elu mõte on riigikassas

Patriitsid ja Caligula arutavad, et riigikassa on tühi. Ja Caligula võtab selle asja käsile nii: “Kõik patriitsid ja teised keisririigi kodanikud, kel on mingisugust vara – olgu palju või vähe, see teeb täpselt üks välja –, on kohustatud kõik oma pärijad sellest ilma jätma ning tegema otsekohe testamendi riigi nimele.”

Plaani teine osa on, et vastavalt vajadusele siis, laseb Caligula nimekirjadesse kantud isikud hukata. Kui püütakse protestida ja käsu täitmisest keelduda, ütleb võimur, et “kui nii, siis alustame hukkamisega sinust”. Ja viidatu siirdub käsku täitma.

“Kui riigikassa täitmine on kõige tähtsam, siis inimese elu ei saa seda mitte olla. Loogika eemaldab kõik vasturääkivused ja vasturääkijad,” kõlab Caligula öeldu ka Eesti praeguses kontekstis üsna kohutavalt tõesena.

Vabadus on teile tagasi antud, kallis rahvas, ja sellega algab suur katsumuste aeg.