Laval on neli Ugala naisnäitlejat, kes on ka ise emad: Terje Pennie, Kadri Lepp, Triinu Meriste ja Jaana Kena. Kohe lavastuse esimeses pildis, kus naised veel ei mängi, vaid ütlevad võimendatult välja, mis päriselus nende mängu ajendanud taustaks on, nopin endale mõtte, millest elu jooksul olen sageli mõelnud: “Aga miks on siis lavastajate ja kirjanike või heliloojate seas naisi oluliselt vähem kui mehi ja vaid murdosal nendest naistest on lapsed?” Seda ka ütlevad neli näitlejat ja ema kohe publikule, et naiste suurim looming on laps. Küllap see iseloomustabki “Emadepäeva” kõige paremini, et seda, mis naised seal ütlevad, seda ka näitavad. Lavastus oli esietenduseks nii korralikult valmis nagu ema kraamitud tuba enne külaliste tulekut. Lavastaja Liisil on kaks last, neljal näitlejal kokku kaheksa. Seega laval on vähemalt kümne lapse ema tunnete ja kogemuste kvintessents. Näitlejad astuvad ühest rollist teise, on kord emad, siis lapsed, siis hoopis lasteaiatädid... Ja kogu mäng püsib koos.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet