Esimese hooga tahtsin kirjutada, et Urmas Lennuk lõhub Lutsu filmidega eestlaste pähe ehitatud Paunvere poiste maailma. Siis sain aru, kui vale oleks kirjanik Lennuki kontekstis kasutada mõistet “lõhub”. Õigem on, et Lennuk ehitab Lutsule toetudes üles oma tüviteksti, lootusega, et see võiks meie enesetaju rikastada.

Autor ja lavastaja paneb meile tuttavad tegelased sõna otseses ja ka kujundlikus mõttes lilleväljale valutama. Tahtsin kirjutada “jalutama”, aga näpp eksis ja pea sai veel kord kinnitust, kui ilus on eesti keel ja kui vaimukas on Urmas Lennuki Lutsu-tõlgendus.

Tekst ja lavastus

Urmas Lennuk Oskar Lutsu ainetel.

Osades

Pastor – Liisa Aibel,

Toots – Margus Grosnõi, Imelik – Märten Matsu, Teele – Silja Miks, Arno – Madis Mäeorg, Visak – Vootele Ruusmaa, Tõnisson – Tarvo Sõmer, Lible – Tarmo Tagamets, Kiir – Imre Õunapuu.

Esietendus

2. novembril Rakvere teatri suures saalis.

Peen maitse tellitakse Tallinnast

Paaril korral lipsab näidendi pastori suhu Hando Runneli eestlastele omaseks luuletatud väljend – me liigume loogeldes loojangu poole. Lennuki Pastor räägib koguni laisalt loojangu poole liikumisest ja keerab sellele mõttele veel ühe vindi peale, öeldes: “Kui te laisalt loogeldes silmapiiri suunas silkate...” Loojangujutu peale ütleb Toots: “Selle vastu aitab tärpentin. Lible ükskord rääkis, et kui vanale kronule tärpentini tuharate vahele tõmmata, siis lippab nigu noor sälg.”

Kui saksapoiss, kellel ses loos nimeks Karl Olaf, Tõnissoniga tülitseb, pistab Kiir Tõnissonile teiba pihku ja hiljem räägib Teelele, et ta on vabadusvõitleja.

Sellessamas stseenis on järgmine dialoog. Imelik: “Kiirel on peen maitse...” – Karl: “Kust saab mats peene maitse?” – Toots: “Tal isa Tallinnast tellis...” Kiir selles loos muide ütleb, et käib kaebamas sellepärast, et “tahan, et õiglus oleks”. Magusvalusalt naljakas on see lugu Rakvere laval kogu aeg.

Kirjanik Urmas Lennuk on oma näidendisse kirjutanud suunise lavastaja Lennukile või tulevastele lavastajatele: “Arno – Teele – Imeliku – Kiire lahkumine. Teele püüab Imeliku poole – Imelik lahkub. Teele astub Arno suunas – Arno lahkub. Kiir astub Teele suunas – Teele lahkub, Kiir lahkub. Üleval – taeva all püüab Lible kala. Pastor istub samal ajal ette õunakastidele ja võtab viiulikohvrist viinapudeli välja.”

Paunvere poiste igavene kevade Foto: Ain Prosa

Selline stseen on esimese vaatuse lõpu eel, kui kevad otsa lõppema ja suvi tulema hakkab – kirjeldus on täpne ning kõiki näidendi tundetoone iseloomustav.

Kusagil seal eespool on pastor keelanud kasutada sõna “viin” laste kuuldes, ja on rõhutanud, et tuleb kasutada sõna “jumal”. Sealtpeale käib Liblega kaasas hoopis viiul ja viiulimäng. Kui süda valutab, tuleb viiulit mängida. Eesti keel on võlukeel.

Muretsevad eestlased

Mulle meenus, kuidas ma aastaid tagasi kippusin oma kultuurikirjutistes üle kasutama mõtet “tähtis pole raha, vaid viiulimäng”. Ei mäleta enam, kas viin jättis mind enne või pärast seda aega.

See näidend ja lavastus on eestlastest ja eestlusest, ei ole loosunglik, seal on hoopis sees me kestmise lootus. See teeb ta suureks.

Etendust vaadates ma seda vahet ei teinud, aga käsikirja lugedes märkasin, et Lennuki tegelane Pastor seda juttu rääkides äkki Köstriks on nimetatud. “Eestlane? Eestlasi pole olemas! Näita mulle, kus on see eestlaste maa? Näita, kus on eestlaste riik? Sellist asja pole olemas, Tõnisson... Küll aga on olemas Jumala riik... Kuni pole olemas eestlaste maad ega eestlaste riiki, pead sa põlvili laskuma ja andeks paluma selle eest, mida öelnud ja teinud oled. Sest patt on sõnas, mõttes ja teos!”

Mu meelest on kihvt, et Lennukil on kõik Lutsu tegelased väikesed filosoofid. Lible näiteks ütleb: “Eestlaste pärast pole tarvis muretseda. Eestlased on nigu vihmaussid. Nemad ei kao kuskile. Seda ma teile ütlen, poisid... Eestlane ja vihmauss – nemad ei kao kuhugi. Nende pärast pole tarvis südant valutada. Eestlane ja vihmauss – nemad on nagu limukad.”

See näidend ja lavastus on eestlastest ja eestlusest, ei ole loosunglik, seal on hoopis sees me kestmise lootus. See teeb ta suureks. Tahaks – aga siia ei mahu – eraldi nimepidi kiita kõiki osatäitjaid, kavalehte, muusikalist pilti või pilte. See on tervik ja üheaegselt osa meist kõigist, kes saalis.