Pooltühja ja päevinäinud maja seinal tiksub kell. Vana mees loeb pabereid ja suitsetab. Mehe pea väriseb, tema käed on parkunud ja küünealused mullased. Vana mees ulatab teda kohmetult piidlevale noorele mehele lepingupaberid ja ütleb: “Peab mõtlema seda asja.” Selgusetuks jäävate kaadrite sisu selgub vaikselt kulgeva filmi edenedes ja need juhatavad sisse vaid ühe osa filmi kurbloolisusest. Isa ja laste suhted, varajagamine juba enne haige isa surma, ühe põlvkonna rikutus ning uue põlvkonna lootustandev idanemine. Esimesed sõnad kõlavad rohkem kui kaks minutit pärast filmi algust, ja ega sõnu Jürgensi filmis palju kuulegi.