Ennekõike oli ta muidugi helilooja. Aga ta oli ka suurepärane muusik – saksofonist ja klarnetimängija. Sai hakkama muidugi klaveriga. Valter oli muidugi raadiomees, džässi edendaja, selle žanri üks peamisi eestkõnelejaid. Loomulikult oli ta raamatukirjutaja, publitsist, inimeste teadmiste avardaja. Kust sai möödunud sajandi 70ndate noor teada laias muusikamaailmas toimuvast? Suurel määral Ojakääru napi pealkirjaga raamatust “Popmuusika”. Seal oli tõesti kõik kirjas. See oli entsüklopeedia, justkui piibel tolle aja muusikutele. Nende jaoks, kes juba kuulasid Luxembourgi raadiot või Soomest tulevaid muusikasaateid. Tolleaegne noor muusikahuviline puutus temaga kõige rohkem kokku Tartu muusikapäevadel. Miks Valter seal käis? Kindlasti mitte pelgalt muusikahuvist. Et sellised üritused üldse toimuda said, oli tol ajal vaja väga tugevat seljatagust.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel