Külaülikooli loenguid on kõik need viis aastat korraldanud Kehtna valla mees Vahur Tõnissoo. Ta on kokku leppinud lektoritega, valinud ja kooskõlastanud teemasid.

“Ma ei tea, kas Valtu külaülikool oli minu mõte. Mõtted tulevad kusagilt. Ja vastuvõtja oli see hetk siin peas olemas,” räägib Vahur Tõnissoo ajast viis aastat tagasi. See oli aeg, kus igal esmaspäeval said Raplamaal Valtu-Nurme külaplatsil kokku inimesed, keda hirmutas võimalus, et kavandatav Euroopa kiirraudtee lõikab pooleks nende kodud, talud ja maa.

“Info kooskäimistest levis ruttu. Kutsusime külalisi. Kadunud Hardo Aasmäe käis näiteks, kuulajaid-kaasakõnelejaid kogunes üle saja,” ütleb Tõnissoo. Ja on äkki punktuaalne: “27. juuni 2013 oli see päev, kui Rapla riigimajja kutsuti kokku vallajuhid ja neile näidati esialgseid kaarte, millele tõmmatud rida jooni, mis olid Rail Balticu planeerimise aluseks. Öeldi, et osa jooni tõmmake kohe maha. Need, mis üleüldse ei sobi.”

Kui Tallinna Muuga sadamast tõmmata otsejoon Pärnu, siis see läheb läbi Kehtna valla. Tõnissoo oli juba palju varem öelnud Märt Riisenbergile, vallas tegutsevale piimatootjale, kes üks Eesti tublimaid, et pane tähele, raudtee hakkab jooksma sinu farmide tagant. Esialgne trass ajas lõhki ka Valtu-Nurme küla. Seal aga elab palju noori ja ärksaid paljulapselisi peresid.

“Kehtna vallas on 43 küla, raudtee oleks neist ajanud pooleks kümme. Rong oleks hakanud sõitma läbi kaheksa tegutseva talu,” kirjeldab Tõnissoo ehmatust, mis ärksa ja targa maarahva lahendusi otsima sundis. Tõnissoo soovitusel tõmbas Riisenberg eespool mainitud Rapla koosolekul kaardile pastakaga joone, mis kulges mööda Kehtna valla ja Raikküla valla piiri, kus asusid ka külade piirid. Planeerijad seda arvestasid. “Külad jäid terveks.”

Mõistagi ei tähendanud Vahur Tõnissoo maaelu ellujätmise otsingud üksnes tunnetusel põhinevat joonte tõmbamist. Süvenemine on selgelt üks omadus, mis iseloomustab meest, kelle praegune amet on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige.

Inimesed on ekslikud. Me ikka libastume, aga on väärtused, mis kannavad ja kehtivad igal ajal. Kui nende järgi elad, siis on tulemus – ma ei pea silmas raha – alati parem. Muide, siis on ka rahaga asjad korras. Mul tuleb oma töö tõttu päris sageli esineda põllumeestele nende maakonnaorganisatsioonides, konverentsidel, ka väiksemas ringis, ja ma olen alati neisse põiminud ploki põhiväärtustest, sellest, mis on kõige alus.

Eestis on põllumajanduses ülioluline, et saaks ühistegevuse korralikult käima. Näiteks ühistuline piimatööstus. Idee on väga hea – töödelda piim Eestis ja müüa see siis kõrge lisandväärtusega toodetena maha. Kõik saavad loogikast aru, aga kokku leppida on nii raske. Praegu läheb Eestist 23 suurt rekatäit piima hoopis Leetu – 600 tonni iga päev.

Kuidas saavutada üksmeel? Koostöö üksteisele edueelduste loomisega? Eetiline aluspõhimõte on: aita teist nii palju kui võimalik, ja kui sul pole võimalik aidata, siis ära tee vähemalt kellelegi halba. Kujutate ette, et olen seda kaks aastat rääkinud ja nüüd on nii, et kui keegi nõupidamisel taas hakkab kedagi maha tegema, siis leidub ikka seltskonnas inimene, kes meelde tuletab, et meil oli selline kokkulepe: kui me aidata ei saa, siis me vähemalt ei tee kellelegi kahju. Selle koha peal tekib paus ja minnakse konstruktiivsemalt edasi. Mõjub.

Külaülikooli vedur

Kahjuks jääb Raplamaal praeguse plaani järgi ikkagi Rail Balticu ette kaks elumaja. Sedagi oleks saanud vältida, aga planeerijatel sai aeg otsa.

“Kogukonna moodustavad need, kes asuvad ühes juures,” tsiteerib Vahur Tõnisoo Mikk Sarve Valtu külaülikooli loengul öeldut. See on kogukonna tunnus.

Vahur Tõnissoo elab Kehtna vallas Metsaääre külas. On maamees. On olnud õpetaja. Juhtinud 16 aastat rahvusvahelise kontserni DeLaval Eesti ettevõtet. Käivitanud Eesti põllumeeste esimese keskühistu Farm In. Tema kaks tütart on arstid, poeg IT-mees.

See maamees küsib minult muu hulgas, kas kuulan ja vaatan 1. mail Berliini Filharmoonikute kontserti Mezzo kanalil – Paavo Järvi juhatusel. “Meie mees juhatab orkestrit, mis mängib Wagnerit ja Beethovenit. Seda näidatakse otse kogu maailmale. Vägev!”

Kahjuks jääb Raplamaal praeguse plaani järgi ikkagi Rail Balticu ette kaks elumaja. Sedagi oleks saanud vältida, aga planeerijatel sai aeg otsa.

“Mõtlesime tegutsedes, et valesti ei tohi midagi teha. Meil polnud selleks aega. Iga asi pidi olema kohe hästi tehtud. Olime konstruktiivsed. Ja siis pakkusingi, et teeme kord kuus ühe esmaspäevase kokkusaamise avaliku loengu vormis, kus ei aruta Rail Balticu kaarti, vaid oleks sellele vaimsem lähenemine. Oldi nõus,” kirjeldab Vahur Tõnissoo külaülikooli tekkimist. Hoog ja õhin olid kõigil sees.

Külaülikooli esimese loengu pidas Fred Jüssi 28. oktoobril 2013. Esimesed kaks loengut toimusid Valtu seltsimaja kõrval asuvas Pesapuu lasteaias. Kohale tuli 70 kuulajat.

“Fred ütles meile kohe, et ta väga rongist ei taha rääkida. Ta rääkis teemal “Loodus tehiskeskkonnas”. See oli algus ja nüüdseks on see kestnud viis aastat.”

Maainimeste elu eripära silmas pidades toimuvad loengud kord kuus esmaspäeviti perioodil, kui kellad on keeratud talveajale. See tähendab, et eneseharimine käib meie aastaaegade vaheldumises siis, kui pole põllu- ja aiatööde hooaeg.

“Külaülikool on vaimselt ärksate inimeste elukestva õppe võimalus. Püüame loengutega kultiveerida tõelistel väärtustel põhinevat vaimsust ja talupojatarkust selleks, et eesti keel, meel ja kultuur kestaks kaua. Suurim rõõm on andmise rõõm ja seetõttu oleme lahkesti loenguid jaganud rahvusringhäälingu Ööülikooli eetri vahendusel kõigile eesti keelt oskavatele inimestele kogu maailmas.”

Just sellised kõrgelennulised on külaülikooli sõnastatud eesmärgid. Huvitav, et arvutist lugedes kõlavad need paatoslikuna, aga päris elus väga ehtsalt.

… on avatud kõigile, olenemata kuskil kunagi koolis käidud või ametis oldud aastatest;

… on mõeldud neile, kes tahavad olla elukestvas õppes, täiendada end igal eluhetkel ja ühtlasi jagada oma teadmisi-oskusi-arusaamu teistega;

… rõõmustab neid, kellel on õnnestunud aru saada, et õppida ei ole kunagi liiga hilja, ning kes taipavad kõrvalise abita, et targemaks saab mitte õppides, vaid mõeldes ja mõtestades;

… on vajalik neile, kes usuvad, et haridus on otstarbekalt, efektiivselt ja intensiivselt tegutsemise asendamatu eeldus;

… kujuneb meeliskohaks neile, kes saavad aru, et haritus muutub väärtuseks koos informeerituse ja kogemusega;

… võimaldab veenduda, et kogemust ei saa keegi kellelegi anda; kogemust ei saa osta, müüa ega vahetada; kogemus kujuneb vahetus praktikas, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine; kogemusega kaasneb ettenägemis- ja äratundmisvõime;

… annab võimaluse näha, et haridus ei saa asendada arukust, vaimsust, headust, ustavust, visadust jms;

… võib algul ehmatada neid, kes on harjunud käima siin-seal niisama kuulamas ja jalga kõlgutamas; külaülikoolis tuleb iseendaga vaeva näha, pingutada, süsteeme kavandada.

Jäähoki ja Ööülikool

Raadio Ööülikool tegutseb aastast 2000. On haruldane, ilmselt maailmas ainulaadne ning kuulajate seas populaarne. Kuidas juhtus nii, et Valtu külaülikool alates esimesest loengust selle n-ö vanema venna partneriks sai?

“Ma tunnen Külli Tüli (ERRi Raadioteatri, sealhulgas Ööülikooli helirežissöör – M. M.) lapsepõlvest. Ajast, mil elasin isa ja emaga Toris. Mängisime seal koos jäähokit iga talv. Pärnu jõe peal. Ja Külli oli kõva jäähokimängija. Nüüd helistasin talle ja nii nad Jaan Tootseniga tulid. Asi läks käima.”

Praeguseks on Ööülikoolis järelkuulatavad üheksateist Valtus peetud avalikku loengut. Osa ei ole veel eetrisse jõudnud.

“Elu käib mööda sinusoidi,” ütleb Vahur Tõnissoo, kui küsin, kas talle tema tegemiste peale viltu ei vaadata.

“Kunagi ammu, Rahvarinde aegu, kui võtsin Kehtnas rahvakoosolekul Valtu kolhoosi asju kiita, et ujula ja heakord ja hästi haritud põllud… Siis mulle öeldi, et mõte on õige, aga esitusviis vale. Poliitkorrektsusest on praegugi palju rääkima hakatud.”

29. oktoobril 2018 peab Valtu seltsimajas loengu Viivi Luik. Teema on “Rahu ja sõda”. Just sellises järjekorras.

Samas tunnistab Tõnissoo, et mitte ükski Valtu külaülikooli 26 loengupidajast ei ole öelnud, et ta sellel või teisel teemal ei räägi. “Enamik loengupidajaid on teinud loengu ettevalmistamisel põhjaliku kodutöö. Loeng kestab enamasti tund ja 10 minutit ning kogutud-ettevalmistatud materjalist jääb vahel päris suur hulk esitamata. Kõik ei mahu ka raadiosaate formaati,” tõdeb ta.

“Olen nüüdseks rääkinud Akadeemia peatoimetaja Too­mas Kihoga. Tema omakorda on juba sõlminud kaks kokkulepet meie loengupidajatega ja nende loengute täistekstid peaks jõudma tulevastesse ajakirjadesse. See on meie kultuuripärand ja vaimuvara, seda peab jäädvustama ja hoidma. Kui see õnnestub, siis on hea meel.”

29. oktoobril 2018 peab Valtu seltsimajas loengu Viivi Luik. Teema on “Rahu ja sõda”. Just sellises järjekorras.