Viivi Luik: "Praegu ei kujuta keegi ette, kui hall ja kitsas see aeg oli, mida praegu kuldseks nimetatakse. Kõik see, mida tagantjärele räägitakse tolleaegsest kirjanike privilegeeritusest, nende suurtest honoraridest ja nende austamisest, kehtis ainult mõne üksiku võimudele meelepärase nime kohta. Alliksaar ja Masing olid võimude poolt põlatud ja tundmatud, nende nimesidki ei mainitud. Kui eesti rahvas on huvitatud sellest, et tal oleks lähitulevik, peaks ta mõtlema oma keele säilitamisele ka teaduskeelena, ülikoolide keelena. Peaks mõistma sedagi, et näiteks Eesti Keele Instituut ei ole pelk administratiivne üksus, vaid iseseisev maamärk. Muidu pole mõtet rääkida lähi- ega kaugtulevikust."
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel