Enamik Eesti kutselistest kaluritest on pensioniealised või pensionieelikud ehk mitteaktiivsed kalurid. Teine rühm on nn rikkad suvitajad. Kolmas rühm, kes omab lube, on riiulifirmad. Neljas grupp on see päris kalur. Tema ametit silmas pidades on algselt too ajalooline püügiosak ja enamik regulatsioone välja mõeldud ning käiku lastud. Tihti on need inimesed mitmenda põlve kalurid. Ent vähemalt Harjumaal on kõigist püüdjatest just selle grupi osakaal üks väiksemaid. Kutselist kalapüüki reguleeriv seadusandlus peaks arvestama just selle ameti esindajaga, aga faktiliselt peab ta arvestama ka “harrastuskutselistega”. Riik on seetõttu sunnitud võtma suuna püügivõimsuse ja efektiivsuse piiramisele. Päris kalur lämmatatakse harrastuskaluritele mõeldud seadusloomega lihtsalt ära. Soomes on asi lahendatud nii, et püügilubade taotlemisel on eelistatud selle kategooria kalurid, kes on eelnenud püügilubade kasutamise perioodil nõutud käivet näidanud või püügipäeviku lehti esitanud. Soomes soositakse aktiivset, makse maksvat kalurit, järgmisena tulevad teise tasandi kalurid, ehk meie nn “suvitajad ja pensionärid”, kes tahavad oma paari võrku merre panna, ja kolmandaks harrastajad. Tõenäoliselt on sellise mitmetasandilise süsteemi väljatöötamine keerulisem, samas oleks rohkem hunte söönud ja rohkem terveid lambaid.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel