Meie kodumere seisund pole enam pikemat aega kiita. See on sedavõrd vana lugu, et paljud inimesed on sellega harjunud ja lakanud olukorra tõsidust märkamast. Samas on üksjagu neidki, kes elavad pidevas paanikaseisundis ja näevad katastroofi seal, kus tegelikult on pigem probleemid. Mis siis on meie merel viga ja kas kõik on päris läbi või on mõni asi hästi ka? Inimene on Läänemere ääres elanud aastatuhandeid ja mingisugune mõju on tema tegevusel olnud algusest peale. Ent pole liiga suur lihtsustus öelda, et enamik tõsisemaid probleeme on pärit Teise maailmasõja järgsest ajast. Just siis algas meie mere laiaulatuslik ja peaaegu üheaegne reostamine tööstuse kasvu, puhastamata olmereovee veekogudesse suunamise ning põllumajanduse kemiseerimise tõttu. Lisaks tekitati siis Läänemerre veel üks ajapomm sinna uputatud sõjamürgitünnide näol. Kõigepealt hakkasid selguma kemikaali DDT kasutamise hukatuslikud tagajärjed. Merikotkad sattusid väljasuremisohtu, sest nende kehasse kogunev mürk mõjutas kaltsiumi ainevahetust sedavõrd, et munakoored muutusid pehmeks. Uurides DDT sisaldust elustikus, avastati aga, et lisaks sellele on eri organismidesse kogunenud polüklorobifenüüle (PCB), kusjuures siingi kippusid kontsentratsioonid toiduahelates kasvama. Nii sattusid väljasuremise äärele lisaks kotkastele ka Läänemere hülged.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel