Sellest on päris palju aastaid, kui ma oma maakodu tühjale maalapile paarkümmend õunapuud istutasin. Kuna maalapil ei olnud sellist piirdeaeda, mis puid talvel jäneste eest kaitseks, siis pidin need igal sügisel kinni katma. Ühel sügisel aga jäi see töö mul tervise halvenemise tõttu pooleli ja olin sunnitud maalt lahkuma. Pole raske arvata, mis neist katmata jäänud puudest kevadeks saanud oli. Jänesed olid teinud puhta töö! Kurb oli küll, aga puude päästmiseks tuli kätte võtta saag ja lõigata maha puu ladvaosa, mis jäi jänese ärakooritud kohast ülespoole. Tegin seda lootuses, et järelejäänud kännust, mis oli olnud lume all, areneb suve jooksul võrse, millest puule uus tüvi kujuneb. Seega, minu eelmiste aastate töö – sügisesed kinnikatmised, suvised võrakujundamise lõikused jne – olid jooksnud liiva! Samas aga märkasin, et aia ääres põllu servas kasvab metsõunapuu, mille koort on küll näritud, kuid mitte sellises ulatuses, et puu ära kuivaks.