Igal suvel kerkib päevakorrale kartuli-lehemädanik ja selle tõrjumine. Peaaegu üldse ei räägita aga sellest, kas ja kui kahjulik on ikkagi keemiliste vahenditega pritsitud kartuli söömine.

Mõistan suurtootjaid, kes peavad oma kartulikasvatuses tehtud kulude katteks saama võimalikult korraliku saagi. Kindlasti kuulub siia ka lehemädaniku korduv tõrje. Küsitav on aga soovitus väikepõllupidajatele samal moel toimida. Õieti teeb see lausa murelikuks. Kõik pole ju läbinud nõutavat taimekaitsekoolitust, aga mürgid on nii ehk naa ikka kättesaadavad. Tean juhtumeid, kus väikesel põllul on kartulitaimi pritsi puudumisel kastekannust mürgiga kastetud.

Olen lehemädaniku teemal arutlenud mitme tuttavaga, kes on kartulit oma tarbeks aastaid kasvatanud. Keegi neist oma põlde kemikaalidega pritsinud ei ole ega kavatse seda ka teha.