Taliviljade lopsakas kasv paitab iga põllumehe silma, kartul on kenasti tärganud, kõik juurviljad samuti. Vindus kevad mis vindus, juuni alguseks olid sirelid ja valged nartsissid õieehtes nagu alati.

Veel praegugi õitsevad sirelid, saates oma lummava lõhnaga kevadet suvesse. Veel on metsarohelusel eri varjundeid. Pärast jaanipäeva muutub puude lehestik peaaegu ühetooniliselt roheliseks.
Nüüd oleks ju aeg selg sirgu lüüa ja veidi puhata. Aga võta näpust, ei saa! Umbrohule meeldib ka niiskus, mis mõnusa vihmana mulda jõudis.

Aga maainimene ei kurda, on harjunud selle igavese ringiga, mis algab kevadel ja lõpeb hilissügisel kui saak salves. 
Praegu on tohutu palju uusi tulbisorte, eri värve ja vorme. Kõige majesteetlikum on siiski vana hea suurte punaste õitega ‘London’, millest kunagi alustasin. Ent mu kõige omapärasem projekt tänavu on seotud päevalilledega.