Praeguste täiskasvanute lapsepõlves oli põlve katki kukkumine päris kole asi. Tegelikult polnud kukkumisel endal häda midagi. Seda juhtus alatasa ja enamasti polnud see nuttugi väärt. Jubedaks läks siis, kui algas ravi – haava puhastamine. Hea kui pääsesid rivanooliga, kollase kibeda vedelikuga. Hullem oli, kui appi võeti jood. Terav valu kestis vaid mõne hetke, kuid need olid hirmsad viivud. Pärast seda oli kõik põletikku tekitav haavas hävitatud ning nahal vähemalt nädalaks pruun plekk.