Kui Helve Reisenbuk oli väike tüdruk, võtsid tema vanemad suguvõsale kuuluvad Langebrauni portselanimaali töökoja meelespeadega tassid välja vaid eriti pidulikel puhkudel. “Mäletan neid tasse nii hästi. Kui vanemad neist kohvi jõid, serveeriti mulle viljakohvi valgest lihtsamast tassist. Nii sain minagi lauakombeid õppida,” meenutab Helve. Paikuse abivallavanemana töötava Helve armastus portselani vastu saigi alguse lapsepõlves. Eriti hästi on talle meelde jäänud lihtsate siniste lilledega serviis tädi Meeta kodust. Üsna väikese lapsena küsis ta tädilt otse: “Kui sa ära sured, kellele need nõud siis jäävad?” Tädil polnud lapsi ja edaspidi ütles ta külla tulnud Helvele lauda kattes: “Pane siis oma kann ka lauale!” Nüüdseks üle saja aasta vanuseid portselannõusid pärandas Helvele ka vanaema, lihtne Saaremaa naine, kes oli pealinna tööle tulles saanud mõne tassi oma tädilt Marialt. Kuigi Helve ei pea end kollektsionääriks, on tema koju ajapikku kogunenud päris palju ilusat portselani.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel