Samuti lõppesid sel päeval suviliste lepingud ja tegu oli päevaga, mil sai otsa soe ja valge aeg ning vastu tuli minna talve tulekule.

See päev on nii meil kui mujal tuntud ohverdamise päevana, mil tapeti kas oinas või kukk. Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu. Veel XX sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut.

Päevale andis ilmet mihklilaat – oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju.