Matemaatikud ja entomoloogid armastavad jutustada Vana-India legendi, kuidas male leiutaja palunud valitsejal enesele tasuda riisiterades. Ikka nii, et igale järgnevale maleruudule läheks kaks korda rohkem teri kui eelmisele. Tulemus oleks olnud umbes 200 miljardit tonni riisi ehk üksteise otsa asetatud riisiterade jada Alfa Centaurini ja tagasi.

Mis on sellel pistmist lehetäidega? Tänu eri paljunemisviisidele võivad lehetäid soodsatel tingimustel populatsiooni kahekordistada vähem kui kolme päevaga ja aastaga kahlaks me põlvini kogu maakera katvas lehetäide kihis.

Legendi järgi löödi male leiutaja pea maha, hoiatuseks teistele kavalpeadele. Mis hoiaks aga ära lehetäide paljunemise?

Lehetäide liigirikkus

FaunaEuropaea andmetel elab lehetäisid Euroopas 1621 liiki ja alamliiki. Eestis loetles TÜ bioloog Tarmo Tiido neid oma 2001. aasta magistritöös 240 liiki.

Lehetäide enamus asustab põhja-parasvöötmealasid. Selle põhjused paistavad olevat evolutsioonilised: lehetäid panustavad tsüklilisse paljunemisse, mis hästi sobib parasvöötme taimede lühikeste, aga intensiivsete kasvupuhangutega. Klassikalise, täieliku arengutsükli puhul kooruvad talvitunud munadest kevadel emased lehetäid, kes panevad aluse kogu suve jooksul ilma paarumata järglasi sünnitavatele lehetäipõlvkondadele. Alles suve lõpul, kui päev lüheneb ja temperatuur langeb alla kriitilise piiri, hakkavad sündima isas- ja emasisendid. Pärast nende paarumist munetakse viljastatud munad, ning nii, munadena, elab enamik lehetäisid ka talve üle.

On ka vaegtsüklilisi lehetäiliike, kellel isas- ja emasisendeid ei tekigi ning nende vastsed võivad talveks pugeda kas mulda või samblasse. Sellised liigid esinevad meil aga enamasti vaid soekasvuhoones või toataimedel (nt täpiline kasvuhoone-lehetäi).

Umbes pooled maailma lehetäiliigid toituvad vähemalt osa ajast puittaimedel. Enamasti on puud-põõsad sügisesteks ja kevadisteks toidutaimedeks, millel talvituvad ka munad. Näiteks talvitub oa-lehetäi kikka- või lodjapuul, kurgi-lehetäi paakspuul ja porgandi-lehetäi pajudel. Toominga- ja õunapuu-kõrrelise lehetäi suvised toidutaimed on teraviljad jt kõrrelised, ploomipuu-keerutäil korvõielised ning sõstra-kublatäil huulõielised: iminõges, nõianõges jne.

Peremeestaime mittevahetavad liigid (nt harilik kartuli-lehetäi, herne-lehetäi) võivad jätta munad taimejäänustele ja mulda.

Lehetäide edu valemiks on nende paljunemise kiirus Foto: Shutterstock

Ühekülgne toidulaud

Lehetäide toiduks on lihtsuhkruid ja veidi aminohappeid sisaldav taimemahl. Nad tarbivad seda tohutus koguses ja kasutavad valgusünteesi algmaterjali ülesehitamiseks ning mürgiste jääkainete väljutamiseks sümbiootiliste bakterite abi.

Tänu tihedale seosele taimedega võib lehetäisid vahel määrata toidutaime järgi. Nii tunneme ilmeksimatult ära kapsa-tuhktäi ja õunapuu-keerutäi. Siiski on ka väga laia toidutaimede ringiga lehetäisid. Rusikareeglina esineb neid igal kultuuril vähemalt kuus liiki ja siis tuleb liigi määramiseks appi võtta värvus, karvastus, tiivasoonestus jne. Lisaks võib samal lehetäiliigil sõltuvalt hooajast esineda ka mitmeid morfe – eri värvi, kuju ja suurusega teisendeid. Mõned katavad keha vahaja eritisega (nt ploomi-lehetäi, veritäi), teised tekitavad lehtedele ja leherootsudele iseloomuliku kujuga pahku (nt sõstra-kublatäi, jalaka-paunatäi).

Vormide ja liikide paljususe tõttu peaks probleemide korral parima tõrjekava leidmiseks abi otsima binokulaariga harjunud inimestelt.

Otsene ja kaudne kahju

Kahju võivad lehetäid põhjustada vahetult, ammutades taimest toitaineid, või kaudselt. Tugevasti kahjustatud okste ladvad ei pruugi sügisel korralikult puituda ja võivad talvel hukkuda. Lehetäid moonutavad taimeorganite kasvu, eritavad mesikastet, millel hakkavad vohama fotosünteesi takistavad tahmkatteseened ja siirutavad taimehaigusi. Viiruste levikus pole siiski alati nemad süüdi: lehetäide siirutatavaid viirushaigusi ei teata okaspuudel ega roosidel ning õuna- ja pirnipuudel.

Üldiselt edenevad lehetäikolooniad paremini siiski viirushaigetel taimedel. Nõnda lõikab lehetäide heast käekäigust kasu hulk tuntud viirusi, nagu kartuli-keerdlehisuse, kurgimosaiigi, tulbi-kirjuõielisuse ja ploomirõugete tekitajad ning teisedki. Näiteks maavitsaliste enam kui 60 viirusest levib vähemalt 22 lehetäide vahendusel.

Veelgi enam: lehetäid siirutavad ka bakterhaigusi, nt ploomipuu-võrsepõletiku tekitajat. Erinevalt omastatud viirustest, mille puutumatut säilimist soodustavad sümbiootilised soolestikubakterid, nakatavad bakterid ka lehetäi, kes paari päeva jooksul sureb sepsisesse.

Lehetäide kolooniad põhjustavad võrsete väärarenguid Foto: Shutterstock

Soe kevad soodustab

Mida soojem on maikuu, seda varem avaldub lehetäide kahjustus. Tänavuse kevade soojad ilmad aitasidki paljudel lehetäiliikidel arvukuselt mitmeid kordi topelduda. Tavaliselt on see probleemiks vaid kasvuhoonetes ning eriti varjulistes ja soojades kasvukohtades, aga tänavu anastasid nad ka viljapuuaiad ning kippusid isegi lilledele ja köögiviljadele.

Õnneks tõmbas juuni alguse külmaperiood paljunemisele siiski pidurit. Peremeestaime mittevahetavate liikide puhul, nt õunapuu-lehetäil tähendas see, et juuniks tiivad selga kasvatanud emigrandid lihtsalt ei lahkunud kodukolooniast. Toidutaimevahetusega liikidele, nt oa-lehetäile, võib aga selline tingimuste äärmuslik muutus tuua kaasa raskeid tagajärgi, sest just juunis peavad nad ümber asuma suvistele toidutaimedele.

Pidev kontroll

Kasvuperioodil peaksime lehetäide arvukust jälgima igal nädalal. Otsime neid värsketelt kasvudelt või pungade ja õiekobarate juurest ning lehtede alaküljelt. Eriti meeldib neile joonduda lehesoontele. Püüame soodustada looduslike vaenlaste esinemist: parasiteeritud lehetäide kestad püsivad lehtedel pisut tursunud pruunide või mustade muumiatena. Kui need on terved, s.t puudub parasitoidi väljumisava, võiksime koos lehega tõsta aktiivselt paljunevasse lehetäikolooniasse samal taimel. Köögiviljadel on lehetäide arvukust aidanud alla suruda peenramaa serva külvatud keerispea. Selle õied meelitavad sirelasi, kelle vastsed omakorda toituvad lehetäidest.

Lehetäid eelistavad lämmastikuga üleväetatud taimi, mille mahlakad koed neile vähem vastupanu osutavad. Seega peaksime probleemsel aastal hoiduma kastmisega priiskamisest ja olema väetamisega ettevaatlikud. Vajadusel võib taimede alla pinnasesse segada lehtpuu saepuru, mille lagundamiseks tarbivad mullabakterid palju lämmastikku, vähendades nii taime toiduvaru.

Foto: Shutterstock

Abi võib olla ka sipelgate tõrjumisest puutüve ümbritsevate tõketega või lehetäide uhtmisest tugeva veejoaga. Lehetäidest võib jagu saada isegi mõne suhteliselt vähemürgise pestitsiidiga. Putukatõrjeks mõeldud seebikontsentraate ning õliemulsioone on saada jaemüügis, kuid neid võib ka majapidamises ise kokku segada, pruugib vaid internetist mõne retsepti välja otsida.

Isiklikust kogemusest võin soovitada küüslaugu-õli preparaati, mis osutus vähemalt õunapuu-lehetäi vastu väga tõhusaks. Kui suurem mass lehetäisid naaseb sügisel põhitoidutaimedele talvituma, võiksime taas okste tippudest, eriti võra varjulistelt külgedelt, otsida lehetäide kolooniaid või nende kollakaid või läikivmusti mune. Tugevasti asustatud oksad lõikame välja ja põletame. Mõnel juhul võib kasu olla alternatiivse toidutaime hävitamisest.