„Meie perele pakuti investeerimisvõimalust lambakasvatuses,“ selgitab kunstnik. „Samas olime juba ammu mõelnud, et võiks olla koht, kus lapsed saaksid vahetult Eesti maaelu kogeda. Mind võlus mõte suurest lambakarjast heinamaal.“ Loomulikult oli pilt karjamaal rõõmsalt ringi uitavatest lammastest lummav, ent peagi sai selgeks et kõik ei olegi nii ilus ja lihtne. Suviti ilmusid välja hundid, kes karjast lambaid murdsid, ehmunud lambad kippusid metsa jooksma, oli ka kahejalgseid lambavargaid. Tuli hoolt kanda, et vastsündinud tallesid surnuks ei tallataks, et haigused võimust ei võtaks, et talvel vesi ära ei jäätuks, hein ei hallitaks jne. Kunstnik meenutab, et kogu seda aega saatis pidev südamevalu lammaste heaolu pärast: „Suure armastusega muretsetud loomi ei saa ju jätta hoolitsuseta.“ Lambapidaja ei pääse kuidagi mööda ka lammaste pügamisest ning see sündmus on jäänud eredalt kunstniku silme ette tänaseni. „Lammastele on see hädavajalik, aga kõrvalt vaadates tundus see õudne – hirmunud lamba silmad ning töömehe vaev ja higi, mis kogu selle suure hulga lammaste pügamisega kaasas käis,“ kirjeldab Drell.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel