Kunstnik Toomas Kuusingu lapsepõlv möödus Põlva servas, nii et koduuksest välja minnes jäi paremale Põlva linn, vasakule põllud ja kolhoos, taamale ette järv ja jõgi, selja taha koolitee. Päris tihti tuli aga olla ka vanavanemate juures, kus käis n-ö päris maaelu. Maatöödest meenuvad kunstnikule kõige värvikamalt seatapud, mida maal juba maast madalast sai nähtud. „Alguses piilusid ukse vahelt, kuidas neli meest siga veristavad, hiljem hoidsid juba ise verekaussi ja segasid verd, et klimpi ei läheks." Möödunud sajandi lõpukümnendil seisis Kuusing vennaga ühel hetkel olukorra ees, kus siga oli vaja tappa, aga ühtki n-ö spetsialisti võtta polnud. Kõige kauem läinud toona aega vaidlemise peale, et kumb torkab. Kumbki polnud varem pidanud torkama, ja ega eriti tahtnud ka.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel