"Minu isa küll oli baltisakslane, aga ema oli puhas eestlanna. Kui minu ema isaga tutvus, ei teadnud ta üldse, et isa on baltisakslane, sest isa rääkis nii puhast eesti keelt. Mu ema ei sallinud sakslasi, aga kui üks armastus kuhugi langeb, siis … nii see on.

Minu isaemale ei meeldinud, et isa valis endale eesti naise. Isaema luges abiellumisest alles ajalehest, aga siis oli juba hilja. Nii nad koos Saksamaale sõitsid. Ja Eestist võis ju kõiki asju kaasa võtta, mööblit ja muud, see oli ju Umsiedlung, see oli ikka nagu ühest maast lihtsalt teise sõitmine.

Kui mina 1941. aastal Posenis sündisin, elas seal väga palju sakslasi, muidugi ka poolakaid. Isa hakkas Siemensis tööle elektri alal, ema oli minuga kodus. Isa-ema said ilusa korteri, aga sealt olid poolakad varem välja küüditatud, nii et baltisakslased ei mänginud seal sugugi progressiivset rolli. Seda olen ma küll alles pärast teada saanud.

Mõned aastad tagasi, kui mu abikaasa veel elas, külastasime Poznani. Leidsin selle maja üles, tahtsin sealsete poolakatega rääkida, aga ei olnud kedagi. See oligi parem. Nad oleksid võib-olla mõelnud, et mina olen ka niisugune … endine."

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel