“Arvan, et hiljuti alguse saanud kivihobi jätkub elu lõpuni,” ütleb 56aastane Eddi Tomband, kes tööpäeviti juhib Vääna-Jõesuu kooli, õhtuti ja argipäeviti tegeleb aga kümne või isegi saja muu asjaga. Kivihobi on ülejäänutest siiski värskem, vaid oma kodukantides on mees jõudnud kive terasemalt silmitseda. Paar esimest kultuskivi, mida kaardil polnud, leidis Eddi ühisjahil põdraajus olles. Muude emotsioonidega segunesid aukartus ja lugupidamine kellegi nähtud vaeva ees. Kividesse on ju suure vaevaga auke toksitud ja/või neid lihvitud – see ise on juba ohverdamine. Ka on sadu aastaid kivide ümber kõpla ja hiljem adraga maad haritud ning viljaseemneid lohkudesse pandud, et hea saagi tarvis teha kõik mis võimalik.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet