1927. aasta kevadel emigreerus Harald Stunde aga Lõuna-Ameerikasse. See oli riskantne ettevõtmine. Ei osanud mees sõnagi hispaania keelt, Argentinasse jõudes oli tal taskus vaid 34 dollarit. Töökoha leidmine Buenos Aireses tundus olevat täiesti lootusetu ettevõtmine. Ühel päeval aga juhtus midagi ootamatut. Kui töö otsinguil Stunde püüdis ühes maa-aluses raudteejaamas orienteeruda, kuulis ta äkki rahvamurrus eestikeelset hüüdu: „Vaata, kurat, päris Stunde!“