Eelmisel sajandil sõltusid taliolümpiad suuresti lumest ja külmakraadidest, sest mängude korraldamise edukus sõltus just ilmataadi vastutulelikkusest. 1928. aasta Sankt Moritzis toimunud olümpial sulatas ootamatult saabunud soojalaine nii jääd kui lund. Kiiruisutamisvõistlustel oli päike muutnud viimase distantsi (10 000 m) alguseks uisuraja kõlbmatuks. Kuid korraldajad tahtsid võistluse iga hinna eest läbi viia.

Esimeses paaris sõitnud ameeriklane Irving Jaffee ja norralane Bernt Evensen said jääpudrus sõites siiski kirja suhteliselt head ajad. Järgmises paaris uisutasid tunduvalt nõrgemad mehed. Kolmandas paaris sõitis distantsi vaevaliselt lõpuni Austria esiuisutaja Otto Polaczek, kuid nelja olümpiamedali omanik Roald Larsen jättis sõidu pooleli. Neljas paar läbis kümme kilomeetrit väga vaevaliselt ja viies paar tuli pärast kolmandat ringi koos rajalt ära.

Alles siis tunnistati võistlusrada ametlikult kõlbmatuks.