Luure ja vastuluure praktikas on üsna tavaline, et üht osa vastase agentuurist teatakse ning tuntakse nägupidi. Kogu küsimus on vaid selles, kuidas nende tegevusel silma peal hoida, tõendeid koguda ning õigel hetkel vahele astuda.

ENSV KGB 7. osakond sai tihti Moskvast korraldusi olla Balti jaamas, reisisadamas või lennujaamas vastas inimestel, kellest eeldati, et nad on kas spioonid või nendega seotud isikud ega saabu Tallinna siinsete huviväärsustega tutvuma. Kaugelt tulnud külalistel hoiti silm peal ning fikseeriti nende siinsed käigud ja tegemised kuni Eestist lahkumiseni.

Kaheksakümnendate aastate esimesel poolel torkas jälituskokkuvõtete analüüsimisel silma, et mõnelgi juhul ei fikseeritud jälitatavatel Tallinnas ühtki huvipakkuvat kontakti ega muud kahtlast toimetamist. Polnud tõenäoline, et neid oleks siia vaid Paksu Margareetat ja Kolme Õde imetlema saadetud. Midagi ei klappinud, kahtlusi ja kõhklusi aina lisandus.

Vanalinna salastatud majad

1980. aasta olümpia purjeregatiks tehti Tallinn kenasti korda. Värske ilme sai ka vanalinn kõigi oma ajalooliste hoonete ja hoovidega. Enamikul majadest oli mingi silt, kas ajaloomälestise nimetuse, majas tegutseva kaupluse või asutuse omaga. Kahes majas toimuv oli aga hoolikalt kaitstud riiklik saladus ja vaid väga väike ring asjassepühendatuid kasutas neist rääkides sõnapaari tipa-tapa, millel lasteaiaga küll mingit pistmist pole.

Pikk tänav 4 numbrit kandev maja on üht külge pidi Pikal tänaval, teine külg jääb Raekoja platsile suubuvasse Voorimehe tänavasse. Välisuksed avanesid mõlemas suunas ja nii võis vajaduse korral Pikalt tänavalt sisse astuda ning Voorimehe tänavale väljuda, või vastupidi. Just nii nagu parasjagu vaja.

Kahes majas toimuv oli aga hoolikalt kaitstud riiklik saladus ja vaid väga väike ring asjassepühendatuid kasutas neist rääkides sõnapaari tipa-tapa, millel lasteaiaga küll mingit pistmist pole.

Ametliku sildi järgi oli seal projekteerimisbüroo, ühtegi joonestuslauda hoones aga polnud. Maja tegelik peremees oli ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) 7. osakond, mille ülesandeks oli varjatud jälitustegevus.

Selle osakonna töötajad olid sedavõrd salastatud, et neid ei teatud nime- ega nägupidi KGB Pagari tänava peamajaski. Kui KGB garaažid asusid Ädala tänavas, siis 7. osakonna sõidukid olid peidetud kõrge betoonaia taha Suur-Patarei tänava mereäärses otsas.

Osakonda juhtis pikki aastaid polkovnik Raimond Üksi (1928–1994), viimaseks ülemaks jäi Leonid Jefimov. Osakonna töötajate ametinimetuseks oli luuraja, jälitamist õpiti peamiselt KGB koolis nr 401 Leningradis ning ametikaaslased kutsusid neid tipa-tapa-meesteks. Võrdõiguslikkuse voliniku rahustuseks olgu kohe nimetatud, et nende hulgas oli ka naisi.

Kõigil sealsetel töötajatel olid topelttöötõendid, vajaduse korral oli neil ette näidata ka miilitsatöötaja tunnistus. Lisaks leidus seal veel suur hulk kõikvõimalikke muid kattedokumente, mida kasutati nii, nagu olukord nõudis.

Pikk 4 majast väljunud tipa-tapadel olid vahel kaasas ka aparaadid, mis aitasid hädast välja, kui jälitatav rahvasummas silmist kadus. Vastav suhteliselt ohutu isotoop oli silmaspeetava riietele või jalatsitele juba varem vargsi kinnitatud, näiteks garderoobis või hotellitoas.

Ka ENSV Siseministeeriumis oli 7. osakond. Sama salajane ning sarnaste ülesannetega, ainult et seda kutsuti miilitsa tipa-tapaks. Kui KGB tipa-tapa tegeles spioonide ja dissidentide varjatud jälgimisega, siis miilitsa tipa-tapa klientideks olid kriminaalset huvi pakkuvad tegelased.

Vaid väga vähesed teadsid, et selle peakorter asus Suur-Karja tänav 10 hoone ülemistel korrustel, omaaegse raadiopoe Rekord peal. Ka see maja sobis varjatud askeldamisteks suurepäraselt – sissepääs nii tänavalt kui kangi alt, hoovist ühendus Niguliste tänavaga.

Nagu Pikal, nii ka Suur-Karja tänaval oli kogu päeva rohkesti jalakäijaid, kelle hulgas ei äratanud tipa-tapa-mehed mingit tähelepanu. Ülejärgmises nurgapealses majas tegutses sõjalaevastiku ehitusvalitsus ja see võimaldas ka miilitsa tipa-tapa maskeerida olematuks kontoriks Morstroi, mille valetöötõendidki oma inimestele välja anti.

Miilitsa tipa-tapa autosid hoiti siseministeeriumi üldisest automajandist samuti eraldi. Algul olid need ulu all ühes Lauristini tänava hoovis, seejärel ehitati uus salajane garaaž Mustamäele, Artelli tänav 12. Muu hulgas oli seal isegi üks GAZ 51 presentfurgooniga veoauto. Mõnes operatsioonis läks sellistki tarvis.

7. osakonna kauaaegne ülem oli miilitsapolkovnik Eduard Jürna, seejärel samade pagunitega Valdur Kõdar. Ühel tema asetäitjatest tuleb aga veidi pikemalt peatuda.

Tugev professionaal Svjatoslav Golitsõn, kes omal ajal juhtis ka Viru hotelli miilitsa eriteenistust ja sai seejärel parteilise karastuse EKP Keskkomitee administratiivorganite osakonnas, ütles oma lähimatele usaldusalustele juba 1989. aastal, et Eesti saab peagi vabaks ning temal siin enam mingit perspektiivi ei ole.

Golitsõn taotles üleviimist Moskvasse, kus temast Boriss Jeltsini ajal sai kindralleitnant ning Venemaa siseministeeriumi kolleegiumi liige. Sellisesse kõrgusesse ei ole peale tema jõudnud ükski siinmail miilitsamundrit kandnud mees. Pensionärina oli ta Moskvas kõrges ametis gaasigigant ITERA peakorteris, kus muide töötas ka siinse KGB eelviimane šeff, unustamatu Karl Jefremovitš Kortelainen.

Moskva koodid olid tasemel

Läänest saabunud luurajatel oli tavaliselt hõlma all eriaparatuur tipa-tapa omavaheliste raadiokõneluste pealtkuulamiseks.

KGB kasutatavad sagedused olid läände reedetud ja nii pidanuks spioonid saama ohtu vältida ning jälgi segada. Osaliselt see ka õnnestus, kuid nõukogude aja lõpuni ei läinud korda lahti muukida KGB raadioside koode. Nõnda siis kuulsidki nad oma minikõrvaklappides vaid kahinat, mis tekkis eetris sõnumite vahetamisel, kodeeritud jutu sisu aga teada ei saanud. Siiski võis kogenud kõrv ka nende kahinate tekkimise ajast ja kestusest mõndagi välja lugeda.

Nii oligi tõsisemate operatsioonide puhul raadioside kasutamine lähidistantsidel üldjuhul keelatud, et jälitatavaid nende kahinatega mitte hirmutada ning eetrisse võis tulla vaid erijuhtudel.

Miilitsa tipa-tapa raadioside oli kodeerimata, kuid nende klientidel puudus ka võimalus seda pealt kuulata.

Läks aega mis läks, kuid lõpuks jõudsid KGB analüütikud järelduseni, et enamik Tallinnas jälitatutest, kelle puhul midagi kahtlast ei tuvastatud, läbisid oma marsruutidel kindlasti ka Lühikese jala väravat. Sellegi välisseinale paigaldatud KGB kaamera salvestused kinnitasid sedasama.

See oli jälitatavale väga turvaline koht, kuna väravat läbides kadus ta üürikeseks ajaks tipa-tapa-mehe vaateväljast. Jälitaja ei saanud jälitatavale kunagi liialt lähedale minna, kartmata end paljastada, ja seepärast jäigi spioon väravatornis veidikeseks omapead.

Pärast Lühikese jala peidiku avastamist korraldas KGB põhjaliku uurimise, selgitamaks, kes ning kelle tellimusel selle valmistas.

Kuna peale jälitatava seal samal ajal muid inimesi ei viibinud, tekkis kahtlus, et tegu peab olema peidikuga. Nii oligi, hoolikal otsimisel leidsid selle töö asjatundjad Lühikese jala väravatorni ühe metallneedi tagant miniatuurse peidiku. Nipiga pöörates ja õige survega vajutades tuli neet välja ning selle taga olnud avausse sai panna, mida tarvis, või välja võtta, mis sinna jäetud. Seejärel klõpsatati neet osava käega uuesti oma kohale tagasi ja kõik oli nii nagu enne. Kokku kulus selleks paarkümmend sekundit, mitte rohkem.

Kes tegi ja kes tellis?

Pärast Lühikese jala peidiku avastamist korraldas KGB põhjaliku uurimise, selgitamaks, kes ning kelle tellimusel selle valmistas.

Kahtlus langes Poola ehitusfirma Budopol töötajatele, kes väliskaubandusfirma Budimex töövõtjatena renoveerisid Lühike jalg 9 hoonet. Koos sellega oli neilt tellitud ka Lühikese jala värava üksikute vigastatud puit-osade korrastamine ning puuduvate metallneetide ja naelte asendamine. Ühe needi alla peidiku tegemine ei äratanud seega mingit tähelepanu.

Kuna NSV Liidu ja Poola suhted olid juba aastaid pingelised, on põhjust arvata, et poola ehitajaid ei tulnud sellise lisateenuse osutamiseks eriti kaua veenda. Loomulik, et ka vaevatasu käis asja juurde. Millise NATO riigi luure töö tellis ning tasus, jäigi lõplikult välja selgitamata. Pärast peidiku avastamist seda keegi enam kasutama ei tulnud. Lõpuks võeti varitsus maha ja avaus suleti kindlalt nagu muistegi.

Ebatäiuslik uuendus

Küllap mäletavad mõned lugejad siiani omaaegsete telefoniautomaatide vanemat mudelit. Astusid telefoniputkasse, panid kahekopikalise automaati, ning kui teises otsas toru tõsteti ja vastati, tuli vajutada nupule. Münt langes alla ning saigi rääkida. Kui keegi ei vastanud, panid taksofonitoru hargile ja aparaat andis raha tagasi. Sellised taksofonid olid kasutusel aastakümneid. Telefonitehased arendasid oma toodangut edasi ja nii ilmusidki telefoniputkadesse uue põlvkonna taksofonid. Vanadest erinesid need selle poolest, et lisaks kahekopikalistele võtsid vastu ka kopikalisi ning need tuli asetada aparaadi peal olevasse pilusse. Kui kutsutav abonent toru tõstis, langesid mündid automaatselt kassasse, vajutusnuppu uuel taksofonil ei olnud.

Uute taksofonide kasutuselevõtt tõi aga KGB-le kaasa ka ebameeldivaid üllatusi. Enne kui asjale pihta saadi, ei osatud üsna pikka aega aru saada, milles asi. Mis siis juhtus?

Kuni digitaaltelefonsidele üleminekuni kasutati analoogtelefonikeskjaamu. Telefonikõnede pealtkuulamisega tegeles KGB, ka miilits pidi pöörduma nende poole vastava “teenuse tellimiseks”. Süsteem oli küllaltki lihtne – pealtkuulatava telefoni kontaktidele pandi keskjaamas külge lisajuhe, mis viis pealtkuulamiskeskusesse.

Sellist numbrit valides helises telefon korraga kahes kohas – seal, kus see ametlikult oli ning pealtkuulamiskeskuses. Need asusid tavaliselt telefonikeskjaama hoonest mitte eriti kaugel.

Näiteks oli Tallinnas 44ga (hiljem 644ga) algavate numbrite keskjaam Suur-Karja tänav 1, sealt läks maa-alune kaabel Pärnu maantee 10 maja katusekorrusele. Ilma sildita raudukse taga olidki seadmed, mis kõnesid linti võtsid, ja KGB tehnikud, kes neid hooldasid.

Ilma ühendusnuputa uuetüübilised taksofonid hakkasid aga mõnikord kopikaid neelama ka siis, kui helistamisele ei vastatud. Keegi pahane kodanik kirjutas isegi ajalehele, kuidas taksofonid ilmaasjata raha võtavad.

Neile, kes nõukogudemaa ajalehtedes ilmuval hoolega silma peal pidasid, oli asi varsti selge. Pealtkuulamisaparatuur lülitus sisse kohe, kui numbrile helistati, olenemata sellest, kas abonent kõnele vastas või mitte. Uut tüüpi taksofon aga ei teinud vahet, kas toru tõstis pealtkuulatav või lülitus sisse eriaparatuur, ning võttis igal juhul mündid kohe ära.

Enne kui tšekistid asjast aru said, jõudsid lääne luurajad sel viisil kogu suures riigis kindlaks teha arvukalt telefoninumbreid, mida pealt kuulati. Telefonikonstruktorite n-ö uuendus põhjustas mitme vastuluureoperatsiooni läbikukkumise ning tõestas veel kord, et vahel võib ka selgest taevast välku lüüa.

Tipa-tapa astub ka täna

Varjatud jälitamiseks on praegu tehnilisi võimalusi, millest möödunud sajandi kaheksakümnendatel ei osatud undki näha.

Tipa-tapa-mehed pole aga kuhugi kadunud, mitte kõiges ei saa tehnika inimest asendada. Ainult et nende tänastest tegemistest saab lugeda vahest ehk veerand sajandi möödudes. Või veelgi hiljem.

Mõistagi ei toimunud varjatud jälitamine nõukogude ajal ega toimu ka praegu vaid kroonukingasid kulutades.

Elektrooniline jälitamine muutub järjest efektiivsemaks, kuid ka autojälitus oli, on ega kao niipea veel kuhugi. Ka sel alal olid KGB-l oma erisoovid, mida kodumaisel autotööstusel tuli täita.

Juba esimesel sõjajärgsel sõiduautol Pobeda, mudelitähisega M20, oli versioon M20-. KGB tellitud paarisajale Pobedale oli paigaldatud esindusauto ZIM mootor, käigukast ning lühendatud pooltelgedega tagasild.

KGB erihuvi jätkus ka Volgade tootmisel, nende tellimusel valmistati 603 autot tähisega GAZ 23, mille V 8 automaatkäigukastiga Tšaika mootor võimaldas saavutada kiiruseks kuni 170 kilomeetrit tunnis.

Teise põlvkonna Volga GAZ 24 oli tootmises aastatel 1967–2009. KGB erimudelit 24-24 toodeti aastatel 1973–1980 jälitusotstarbeks kokku 1034. Tšaika automaatkäigukastiga mootor võimaldas juba kiirust kuni 190 kilomeetrit tunnis.

Viimaseks jäänud Volga mudelil GAZ 31 oli salajane jälitusauto versioon GAZ 31012, samuti Tšaika mootori ja jõuülekandega. Nende 283 auto salongi piilunu ei märganuks seal midagi, mis oleks tavalisest Volgast erinenud, isegi automaatkäigukasti lüliti nägi välja nagu tavaline käsikäigukang.

Viimastel aastatel avaldatud Moskva tipa-tapa-veteranide mälestustes kurdavad autorid, et nende erimudelitega tuli aeg-ajalt ette sissekukkumisi. Kogenud spioonid suutsid neil sabas olnud KGB sõidukid tihti avastada, kuna seeriaauto omast raskem mootor vajutas masina esiosa tavalisest madalamale. Ei aidanud ka pagasiruumi tasakaalustamiseks pandud terasplaadid. Õppinud kõrv suutis ka Volga ning Tšaika mootoril hääle järgi vahet teha. Tõsi, suurel kiirusel polnud sellised võrdlemised võimalikud, kuid linnasiseses tavaliikluses küll.

Jälitusautodena olid täiesti laitmatud vaid Žiguli erimudelid, mille forsseeritud mootorid ei olnud tavavariandist raskemad, küll aga oluliselt kiiremad. Ka tehases paigaldatud kaks bensiinipaaki ning väga paljud dubleeritud süsteemid kulusid tšekistitöös marjaks ära ja võimaldasid ka punaste numbrimärkidega mersudel muretult sabas püsida. Diplomaadiautode numbrid, muide, on Venemaal tänini punased.