Täpselt nii nagu Bond tankil või nagu mees La Manchast, käes mõõk ja püstipäi, põrutas läbi oma elu ka Gunnar Graps sooviga teha muusikat. Selles ei suutnud teda takistada tõesti ükski maapealne jõud – ei esinemiskeelud, tülid mõne bändimehega, tunnustamatus ja kõõrdivaatamised kodumaal ega American dream’i läbikukkumine, ei viletsad 1990ndad, Rootsi vanglasse sattumine ega vägisi suurenev kehakaal. Selles mõttes võiks Graps olla suurepärane eeskuju, kuidas jääda truuks oma unistustele ja eesmärkidele. Siinne rokielu põhines kuni kümnendivahetuseni püüdlikul järeletegemisel, mis muidugi ei tähenda, et noorte poiste rokkbändid ei saanud maitsta kuulsust ja möllu tantsusaalides. Kuni Graps ja tema ideekaaslased hakkasid tegema ehedat ja algupärast asja. Matkimine hääbus, algupärand lehvitas uhkelt tiibu.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet